The Lovely Bones
(Minu armsad luud)
2009, USA
R: Peter Jackson
O: Saoirse Ronan, Mark Wahlberg, Rachel Weisz, Rose McIver, Stanley Tucci, Susan Sarandon

“Minu armsate luude” näol võtab Oscariga pärjatud Peter Jackson alusmaterjaliks paljukiidetud raamatu ning tema eelneva filmograafia foonil märksa tõsisema metafüüsika kallale asuva temaatika. Nimelt räägib taaskord kehva pealkirjatõlkega silma paistev teos loo 14-aastasest Susie’st, kes ajal, mil tema elu paistab ühtehoidva pere ning kohatud ideaalpoisi näol igati joonde tiksuvat, satub koolist koju jalutades naabruses elava psühhopaadi ohvriks. Edasine seob kokku kolm liini – Susie teispoolse eksistentsi paradiisi eeskojas, vanemate hakkamasaamise tütre mõrvaga ning süüdlase püüdlused puhtalt pääseda. Pole raske mõista, et eelnevas peitub suur filosoofiline ning emotsionaalne potentsiaal ning kogu projekt õhkub pretensioonikusest, tegeledes teemadega nagu lein, üksindus, kättemaks, leppimine, lootus, armastus, süütunne ning surm. Või kokkuvõttes, nagu postrilgi kirjas, elu ja kõik, mis tuli peale seda.

Et lavastajatoolis on mees, kes filmimatuks peetud “Sõrmuste isanda” triloogiaga hiilgavalt õnnestus, tõstab ootused-lootused filmi suhtes veel kõrgemale. Eks olegi juba üsna algusest peale arusaadav, et mees on suhtunud materjali austuse ja imetlusega ning andnud endast parima. Iga stseen on kvaliteetne ja viimistletud, nii heli-, operaatori-, montaaži- kui eriefektiosakonna poolt tehtud tasemel töö. Et aga juba filmieelsed intervjuud andsid mõista, millise õhinaga Jackson “Minu armsate luude” valmimisse suhtub, võib tagantjärele öelda, et projekt on lavastaja liialt endasse neelanud. Sama efekti võib 2009. aasta filmidest kogeda James Cameroni pika ja raske töö vilja “Avatari” puhul, kus samuti efektne stseen teist taga ajab ning igaüks neist – või siis filmi autor - iseennast justkui liialt imetleks. Pandora ekvivalendina hiilgab antud juhul teispoolsus, mille ülivärvilises metareaalsuses põrkuvad reflektsioonid Susie lühikeseks jäänud elust. Kuigi Jacksoni looming on kunstiliselt originaalsem ning visuaalselt vähemalt sama värvikas, puudub tal võrdväärne revolutsioonilisusefekt. Ette rutates võib ka öelda, et kui siniste kosmoseindiaanlaste filmis kompenseerisid eriefektid vähemasti mingil määral peategelase kombel ratastoolis liikuvat sisu, siis siinkohal mõjuvad nad veidi koormavalt.

Seda ennekõike põhjusel, et arvutivõluteod peaksid olema mõneti vastandiks siinpoolsele karmile eksistentsile, ent mõlemad on üles võetud sarnaselt – iga kaader on efektne, läikiv, ilus, lausa ülev. Säärane pillavus omakorda taandab tervikliku visuaalse kvaliteedi butafooriaks, kuna kaob tasakaal sisuga. Rääkimata faktist, et viimane jääb omakorda pildipoolele tugevalt alla. Põhjuseks on peamiselt kõigi nüansside liigne ühesus, sidepunktide lihtsus ning stseenide mängitus konkreetse emotsiooni peale, mis tuleb aga liiga tihti mõistuse arvelt. See ei tähenda, nagu puuduks “Minu armsates luudes” intelligentne substants, seda on siin küll, ent niivõrd suurte teemadega jõudu katsuma minemise tarbeks on seda selgelt liiga vähe. Film jääb oma laiahaarelisusele pretendeeriva vormi all lihtsakoeliseks ja ebaoriginaalseks, mängides küll edukalt tunnete keelel, ent seda liialt lihtsate võtetega, jäädes samaaegselt küünilisema ning kinokunstiteadlikuma vaataja jaoks läbinähtavaks.

Jaotades sisu kolmeks tihedalt seotud liiniks, tuleb nentida, et ka nende seas valitseb ebaühtlus. Saoirse Ronan peategelase Susie Salmonina on ehk kohati veidi üheplaaniline, ent siiski igati usutav. Karakter ise jääb kahjuks liialt tavaliseks nooreks tütarlapseks, kelle maailm ei esimesel pilgul ega peale edasist - olgem ausad, väga vähest - avamist eriti huvitavana ei mõju, kuna seal lihtsalt pole mingeid originaalseid, leidlikke või edasi arendatud nüansse. Samuti jääb ebaühtlaseks tema pakutud narratiiv, kuna teineteist võõristavad eale omane temaatika esimesest suudlusest ja inglise printsist ning palju täiskasvanulikumad mõtisklused metafüüsilistel teemadel. Viimased ning neid toetama mõeldud efektid aga ei ole jaotatud tundliku mõõdukuse, vaid hollywoodiliku pompöössusega.

Märksa huvitavam on tema pere elu kujutamine tütre hukkumise järel, ent ka nende osas on tegelased kaalukate sisukäikude taga üsna üheplaanilised ja tavalised. Kuna keskseks teemaks on ikkagi tütre hukkumine, on psühholoogilist materjali kasutamiseks-näitamiseks küllaga, ent võimalusest ei haarata kinni ning pidevalt jääb torkima tunne, et ka stseenidest nagu isa raev kaotuse järel, ei võeta päris maksimumi. Lohutust pakub fakt, et hästi on näideldud kogu Salmonite pere, tugeva soorituse teevad nii üldiselt mitte väga palju üle keskpärase Mark Wahlberg, üks karismaatilisemaid naisnäitlejaid Rachel Weisz kui ka äärmiselt kaheldavate elukommetega vanaema Lynni osas episoodiliselt esinev Susan Sarandon.

Ent enim tähelepanu on õigustatult pälvinud muidugi oma teise tänavuse rolli filmis “Julie & Julia” absoluutset vastandit kehastav Tucci endassetõmbunud, nilbe ent äärmiselt kontrollitud olemisega George Harveyna. Oscari nominatsioon – mis küll pelgalt nominatsiooniks ka jääb, seda tänu mehele nimega Cristoph Waitz - on igati õigustatud. Tegu pole stiliseeritud, groteskselt utreeritud, ega oma jõulisuses või leidlikkuses kuidagi sümpaatseks, kaasaelamist esile kutsuvaks või meelt lahutavaks muudetud kurikaelaga, vaid kriipiva, hirmutava ja vastiku karakteriga, kelle sügavale peidetud ja allasurutud, ent pidevalt väljapääsemist varitsev pahelisus Tucci intonatsioonist, miimikast ja kogu olemisest suurepäraselt õhkub.

Kahjuks ei suuda näitlejad filmi päästa ning kuigi tundub, et kõigi detailide kallal on töötanud rida andekaid inimesi, kes teinud oma tööd hoole ja armastusega, on kokkuvõttes üle pingutatud. Tõlgendamisruumi jäetakse liialt vähe, visuaalse küljega lämmatatakse sisu ja karakterite arengut ning kokkuvõttes jäädakse liialt ettearvatavatesse lahendustesse ning ameerikalikesse kaanonitesse. Raske on näpuga osutada, kelle kapsaaeda kivisid loopida võiks. Kui üldse süüdlasi otsida - ja olgu mainitud, et siinkirjutaja ei ole raamatut ennast lugenud - võiks nõrgavõitu dialoogi ja narratiivi tõttu vaadata enim stsenaristi suunas, sest oma suurepärast mainet lavastaja Jackson kindlasti täis ei tee. Ometi jääb mulje, nagu võinuks keegi kõrvalt öelda, millal hoogu veidi maha võtta, et loo sügavat inimlikkust mitte lihtsameelsete sõnastuste ja visuaalse tsirkuse manu kaotada. Üks neid juhtumeid, kus tervik on nõrgem, kui tema osade summa.

2+