Punane elavhõbe
2010, Eesti
R: Andres Puustusmaa
O: Juhan Ulfsak, Märt Avandi, Peeter Oja, Mait Malmsten, Kristjan Sarv

Ei saa kodumaise kino puhul mitte mööda minna üldistustest. “Punase elavhõbeda” puhul on nii lavastaja Puustusmaa ise kui ka erinevad kultuurist kirjutajad maininud Eesti filmide ebamäärasusse kaldumist ning tugevate selgroogudega lugude puudumist. Sellegipoolest on koos vormiosase kvaliteedi kasvuga üha enam kiigatud lääne klassikaliste süžeede poole, nende lahendusi lausa matkitud, eredaimate näidetena ehk “Detsembrikuumus” ja “Pangarööv". See ei ole sugugi üheselt positiivne ega negatiivne tendents, ehkki rohkem tuttavat, omanäolist ja seeläbi kiiduväärset on ikkagi Veiko Õunpuu metafüüsilisema allteksti ja laiema tõlgendusruumiga filmides. “Punane elavhõbe” seda ei jäta – tegemist on sirgjoonelise võmmide ja pättide looga, intrigeerivaks kontekstiks taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kauboikapitalismi tundma õppiv laiade võimaluste ja suurte pahede maailm.

Vaadeldakse mitmete tegelaste omavaheal seonduvaid elusaatusi. Kõige enam ekraaniaega saab äsja vanglast vabanenud ja üliväärutslikku punase elavhõbedana tuntud ainet tarnima asuv Reps. Teda ühendab teise peategelase, raskete moraalsete valikute ees seisva politseiniku Sandriga ühine huvi esimese tüdruksõbra vastu, aga ka vastasseis seaduse eri pooltel. Ühes vanade kaasjõmmidega Venemaa suunas teele asuva Repsi kuritegelikku teed püüab lisaks Sandrile ohjata peatamatult lärmav politsieülem Buldooser. Nagu ikka, on kodumaal tuntud näitlejaid huvitav vaadata ja kuigi endiselt on päevakorras teatrikooli erinemine kaamerate ees rolli täitmisest, saavad kõik hästi hakkama. Siinkirjutajat ei häirinud mitmed kodumaa väikeses meedia- ja kultuuriruumis kinnistunud sildid-rollid, näiteks Peeter Oja koomikuolemus. Vastupidiselt oli tema karakterit kõige huvitavam jälgida, suuresti tänu teravale keelele ja valjule vulgaarsusele, mis groteski piiril siiski värvika ja kaasahaaravana mõjusid. Samuti sobis oma üldtuntud tegelaskujudest oluliselt tõsisemasse rolli asetatud Märt Avandi laveeriva moraalitunnetusega Sandrina. Tuleb aga nõustuda, et Repsi kehastav Juhan Ulfsak oli vaatamata korralikule näitlejatööle liigagi sümpaatne, eriti kahe läbi ja lõhki paadunud retsi, Korba ja Holtsi kõrval. Neid kehastasid tugevat antipaatsust tegelaste vastu tekitava usutavusega, ehk siis lihtkeeli väga hästi Mait Malmsten ja Kristjan Sarv. Viimasele sobib ropendava, ebastabiilse ja madalalaubalise platnoi roll nagu valatult, Malmsten aga mõjus samaväärselt oma emotsioonituses ja ilmetuses. Hästi sekundeerisid nii vähem ekraaniaega saanud vene tippnäitlejad, oma kahenäolisel kombel nii võika kui omamoodi sarmikana mõjuv Kirill Käro Venemaale pagenud pätina, kõige normaalsemate inimestena figureerivad Laine Mägi, Ksenia Buravskaja ja Inga Salurand, ning muidugi kodumaise näitlejaskonna vana kaardiväge väärikalt esindav Lembit Ulfsak koputaja Tiblana.

Kodumaiste filmide võlu kipubki tihtipeale piirnema sellega et “omi” näitlejaid on tore vaadata. Kuigi kahjuks on see ka “Punases elavhõbedas” pisteliselt nõnda, on siiski tegu korraliku žanripõnevikuga. Seda nii heas kui halvas. Üheltpoolt on ju kena vaadata, kuidas usutavalt mõjuvad tegelased tempokalt arenevas loos enda jaoks õigele poolele jääda püüavad, teisalt ei paku läände vaatav film seal aastakümnete jooksul toodetud suure valiku krimifilmide kõrvale suurt midagi. Võiks olla vastupidi, aga ei ole - peamiselt seetõttu, et huvitavat konteksti pole suudetud maksimaalselt rakendada. 90-date alguse vabadusepuhangus Eesti ühiskondlikke maneere ja üldist olustikku on küll igati kiiduväärselt kasutatud, ent veidi üldisema pilguga vaadates jääb puudu alguses hetkeks köitnud jutustajaosa rollist. Kuigi vast iga eestlane seda lisaväärtusena adub, ei kõnele film eraldiseisvalt midagi sellest, kust kujutatavad inimesed on tulnud ja kuhu lähevad. Ja just eraldiseisvalt jääb ta kahjuks ka tavaliseks, kuna karakterid on lihtsakoelised, mistõttu nende eetilised valikud ei tekita erilist kaasaelamist. Vaid üksikutel momentidel tekib Repsi ja Korba konflikti pinevus või Sandri valikute niidirulli hingestatus. Kaasa ei aita ka väheütlev dialoog, kus sõnaliselt huvitavat vähe. Parimaks näiteks on napp mõttevahetus Repsi ja Sandri vahel täitsa filmi lõpus – kiired fragmentaarsed mõtted, ei midagi sidusat, olulist ega andekat.

Kohati tekitab “Punane elavhõbe” tunde, et kokku on kuhjatud liiga palju liine, mis jäävad eraldi liiga hõredaks, ega täienda piisavalt ka teineteist. Kuna film on monteeritud tempo huvides küllalt lühidaks, võinukski siinkirjutaja meelest võtta märksa rock’n'roll-ilikuma stiili. Midagi “Trainspottingu” laadset, veelgi tempokama montaaži, dialoogi ja segipaisatud kaameravõtetega. Rohkem stseene nagu musikaalselt ääretult sobivalt saadetud ülevaade Moskva tänavatest.

Kokkuvõttes on “Punane elavhõbe” korralik film. Ei vähemat, ei enamat. Avamata potentsiaali jääb kuhjaga, millest on üheltpoolt kahju, ent mis annab teisalt lootust tuleviku suhtes. Tehniliselt on suudetud saavutada igati arvestatav tase, ka huvitavaid näitlejaid, kuitahes kaameravõõrad nad on, leidub väikeses Eestis piisavalt. Ja lugusid, mida jutustada, on kaasaegses folklooris ohtralt – kaks eelmise aastatuhande viimast aastakümmet on neid tihedalt täis nagu metalliäris rikastunud miljonäride laste kingikotid. Seda illustreeris suurepäraselt näiteks Jaak Kilmi ja Kiur Aarmaa silmapaistev dokumentaalfilm “Disko ja tuumasõda". Või siis Mihkel Raua raamat “Musta pori näkku". Või siis kogu see mitmekihiline absurd, mida Nõukogude ühiskond ja sealt edasi aeglaselt-aeglaselt demokraatlikusse traditsiooni siirduva Eesti igapäev pakkusid. Jätkuvalt pakuvad. Nüüd kuluks veel vaid ära andekaid stsenariste, kes sellest olulisema välja hekseldaks ja haaravalt kokku kombineeriks. “Punane elavhõbe” on kindlasti algus.

3