Moon
(Kuu)
2009, Inglismaa
R: Duncan Jones
O: Sam Rockwell, Kevin Spacey (hääl)

Sam Bell töötab lähitulevikus Kuul, kus ta administreerib kaevanduskorporatsiooni alluvuses rea erinevate masinate tööd, abiks viimaste hulka kuuluv tehiskaaslane arvutiprogramm GERTY näol. Esmapilgul on Bell lihtne mees – teeb teatava kohusetundega oma tööd, sisustab vastavalt võimalustele vaba aega ning loeb viimaseid päevi oma lepingu lõppemiseni, mis omakorda tähendab kojupääsu ning taaskohtumist armastatud naise ja tütrega. Ebatavalise tööpaiga rutiini lõhuvad aga klaustrofoobiline atmosfäär ning psühholoogiline ja füüsiline üksiolek. Nende koosmõjul hakkab Bell nägema kergeid hallutsinatsioone, millest üks viib ta kulguri juhtimise ajal õnnetuseni. Kui Bell taas oma eluruumides ärkab, ei mäleta ta õnnetusest midagi erilist ega saa üleliia infot ka GERTYlt. Viimane omakorda ei taha teda enam keskusest välja lubada, mistõttu Bell tolle üle kavaldada otsustab. Tagajärjed löövad aga mehe maailma sassi, kui ta leiab õnnetusepaigal kulgurist meesterahva, kes näeb välja täpselt nagu Sam Bell.

Sam Rockwelli kehastatud peategelane on õigupoolest nagu kosmosesse saadetud Tõnu filmist “Püha Tõnu kiusamine". Kuigi filmid on erinevad nii sisult kui stiililt ja sama kehtib karakterite kohta, võib siit ometi leida ühiseid jooni. Nimelt esindavad nad 21. sajandi majandusmudelisse aheldatud üsna tavalist inimest, kes ei vaevu küsima oma eksistentsi ning olemuse kohta, kuni ebatavalised asjaolud selleks sunnivad. Kui aga Tõnu konfliktid on pigem eetilised, siis Sam Belli omad veidi füüsilisemat ja eksistentsiaalsemat laadi selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Sellegipoolest ei erine nad sellest, millega võiks vastamisi seista nii jumala(te)st, loodusest kui inimlikust olemisfilosoofiast kaugenenud modernne inimene, kelle heaolumull ühel hetkel katki susatakse. Kes ma olen? Miks ma olen? Miks mind vaja on? Kellele? Mida saan sellest mina? Ja mida Mina?

Kes ootab “Kuust” meelelahutuslikku filmi, peab pettuma. Tempo on krutitud küllalt aeglaseks, keskendutud üksnes tegelaste olemisele ja olemusele ning ei muusika ega muud lavastusliku arsenali nüansid rõhuta ühte suuremat konflikti, mis võiks kujuneda klassikaliseks põnevikuks ega märuliks. Seevastu on tegu intelligentse ning mõtliku looga, mis eeldab valmisolekut empaatiaks oma peategelase vastu. Sellises võtmes on ka tegu ühe näitleja unistuste rolliga, nimelt saab Rockwell – kellele mõeldes stsenaarium kuuldavasti ka kirjutati – võimaluse terve ekraaniaja kõige keskmes särada. Tema positsiooni pole segatud ei GERTY olemuse liigse keerulikustamise ega eriefektidega – ei, tegu on filmiga ühest mehest, temaväline ning muu maailma olemine ja eetika jäävad tagaplaanile, ehkki on läbi erinevate detailide tuntavad. Küllalt karismaatilise näitlejana saab Sam Rockwell oma rolliga ka kenasti ja kiiduväärselt hakkama. Väljapeetult ja usutavalt jõuab ta läbi käia erinevaid psühholoogilisi ja vaimseid kui füüsilisi ja emotsionaalseid etappe. Samas on sellise rolli potentsiaali peale kirjutatud suurelt “Oscar", aga päris selleväärset presence‘it Rockwell välja ei kanna. Olgu lisatud, et kes asuvad ekraani ette Kevin Spacey nime kandvate plakatitega, peavad pettuma, sest kaasaegse näitlemiskunsti suurmeistreid kehastab siin vaid GERTY taotluslikult üsna üheülbalise kõla ja emotsionaalsusega häält. Mis omakorda on igati hea valik.

“Kuu” nõuab rahulikku vaatamist ning süvenemist. Neile, kes endas selleks valmisoleku leiavad, on film kindlasti soovitatud. Tegu on küllalt minimalistliku, ent samas väärtuselt suure ulmefilmiga, mis kerge fantaasiaelemendi kaudu ei vaata mitte sugugi kuhugi kaugele, vaid pigem sissepoole. Ülejäänutele on ilmselt tegu pettumusega, sest klassikalises mõttes suurt põnevust filmi pooleteises tunnis pole – selle poole pole lavastaja Duncan Jones, muuseas David Bowie poeg, nähtavasti püüelnud ning veelgi enam, ühtegi vaatajale lihtsalthaaratavat meeleolu pole püütud mehaaniliselt lisada. Seega kaotab lugu muidugi natuke vahetumas kaasahaaravuses ning visuaalses meeldejäävuses. Aga ka ilma suurejoonelise draamaelemendita on ekraanile jääv vaatamata märkimisväärse originaalsuse puudumisele kiiduväärne ja – olgugi, et järgneva fraasi kasutamine on õrnale jääle astumine – väärilist vaatajat rikastav.

8/11