Avatar
(Avatar)
2009, USA
R: James Cameron
O: Sam Worthington, Zoe Saldana, Sigourney Weaver, Stephen Lang, Michelle Rodriguez, Giovanni Ribisi

“Avatar” on üks selliseid filme, mis juba enne linastumist kogunud rohkem tähelepanu ja puhunud üles diskussiooni, kui suuremal osal loomingulistest väljendustest üldse õnnestub. Ka kodumaises filmientusiastide kogukonnas on ootusärevus püsinud pikalt ja vintskelt ning selle laineharjal jaotunud ka kaks üsna selgelt markeeritavat poolt – ühed, kes 3-D võlumaa uut trepiastet oodates pole pidanud paljuks ohtralt õli promotulle valada ning teised, kes massihaipi trööstides negatiivse hoiaku võtnud. Vaevalt kumbagi ridades just paljud kinosaalist väljudes oma arvamuses korrektuure teevad.

Sellise filmi puhul on raske hinnata ühtset tervikut, sest kuigi juba etteräägitult ja ehk lausa -määratult vinge visuaali ning ettearvatava looga “Avatar” on väga ühene küll oma sõnumilt, ei saa sama öelda tekkivate muljete kohta. Vaatamata hiigelkõrgele IMDB-hindele ning kohale Eberti aasta parimate filmide seas, on viimaste aastate paljuräägitud ning kõrgelthinnatud linalugudest tegu sugulasega pigem “Valvuritele” või “Vääritutele tõbrastele“, mis publikut kahte lehte surusid, kui “Pimeduse rüütlile“, mis pea universaalse kiitusega hiilgas.

Nagu mainitud, on enam kui kahe ja poole tunnise “Avatari” keskne lugu lihtne ning konkreetne. Jake Sully on vigastuse järel kõndimisvõimeta jäänud merejalaväelane, kes pärast venna surma suunatakse metsaga kaetud planeedile nimega Pandora, et võtta üle tolle Avatar. Avatarid on inimeste juhitavad replikaadid natiivelanikest, kelleks on hiiglasekasvu sinised Na’vid. Loodusrahva ürgne elulaad ning eriti –kohad ei kattu aga planeeti koloniseeriva suurfirma soovidega, kes ihub maksku mis maksab hammast ülihinnalisele metallile, mille suurim maardla asub aga otse ühe Na’vide hõimu elupaigaks oleva hiigelpuu all. Diplomaatilisteks lahendusteks loodud Avataride ning idealistlike teadlaste kiuste on konflikt peaaegu vältimatu.

Vältimatu juba põhjusel, et kõik arengud ja tegelased on tüütult klassikalised – seda sõna halvimas, klišeevõtmes. Ükski karakter pole ühegi omapärase nüansini välja arendatud, on head teadlased, kes tahavad mõista, on halvad sõdurid ja rahahimurad funktsionäärid, on puutumatud ja naiivsed pärismaalased ning on veelgi naiivsemal eneseleidmisteel pooli valima sunnitud Jake Sully, keda mängib Sam Worthington. Kuigi niivõrd digitaliseeritud maailmas on raske näitlejatööde kohta palju öelda, saab uus eepiliste märulite täht oma tööga üsna kenasti hakkama. Üldjoontes on aga tegelased absoluutselt ebamärkimisväärsed ja üheliinilised, ainsana on vähegi elav ja huvitav Zoe Saldana kehastatud Na’vi Neytiri ning sedagi oma emotsionaalseimatel hetkedel. Küll aga on negatiivne külg lausa äärmuses eriti Michelle Rodriguez’i Trudy näol, kellest lühikese ekraaniajaga saab üks siinkirjutajat kõige enam häirinud filmitegelasi ajaloos. Tema roll filmi arengus on heaks kokkuvõtteks, kuivõrd lihtlabaste lahenduste teed on mindud pildipoolele keskendumise nimel.

Aga vaevalt oma lavastajakarjääri jooksul mitmeid paljuräägitud ja –kiidetud filmigigante nagu “Tulnukad“, kaks esimest terminaatori-märulit ja “Titanic” linale toonud James Cameron oma unistuste projekti realiseerimisel ka sisuarenduse pärast üleliia palju magamata öid veetis. Kuigi tema kümnenditetagused ulmelood on sisu ja karakterite osas küllalt tugevad, on ajad muutunud ning publiku kinno meelitamiseks vaja üha suurejoonelisemat butafooriat. 3-D ajastule paneb “Avatar” tõenäoliselt masside jaoks ka olulise verstaposti, promodeski ennast suuremalt jaolt prillide poolt ruumistatud maailma abil.

Suurel osal kolmdee-entusiastidel tuleb ilmselt siiski pettuda, sest ega ta nüüd midagi ääretult revolutsioonilist ei ole. Ka ookeaniaurik Titanicu uppumine kinolinal oli omal ajal ilmselt vapustavamalt mõjuv kui “Avatar” 2009. aastal. See omakorda ei tähenda, nagu poleks kõige kirkama ning lihtsustatult väljendudes vingema spektaakliga, mida inimsugu iial loonud. On küll ja seda kõigi süüdistuste kiuste Pandora keskkonna originaalsust puudutava osas. Iluvead iluvigadeks, aga kui paljureklaamitud lahing hoo sisse saab, toob digitaliseeritud kaoseks muutunud paradiisis lendlev “kaamera” suure tõenäosusega vaatajale külmajudina seljale, sest visuaalne gigantsus on siinkohal tõepoolest kinopiletiraha igati väärt. Õnneks pole paljukritiseeritud sisupool ka nii fenomenaalselt jabur kui näiteks selle aasta teises hiigelskpektaaklis, autorobotite teises episoodis.

“Avatarist” kujuneval muljel on defineeriv roll vaataja väärtushinnangutel ning ilmselt nende erinevuste põrkumiste tõttu ongi moodustunud varem mainitud kaks erinevat poolust. Osa probleemist on ilmselt ka nende väärtuskomplekside suutmatuses teist seisukohta mõista. Mõned korrad aastas kinos lõõgastuva külastaja jaoks võib tegu olla veidi pika ja mahuka looga, kuid kindlasti samas kvaliteetse eskapismiga, teadlikumale vaatajale pole siin see-eest jälgegi intellektuaalsest kattest. Kuigi viimase osas on kõrgtaset mõneti liig oodata, upub kogu film palju hullemal kombel kohutavasse topeltmoralismi. Nui neljaks oma ökoloogilist sõnumit purssiv teos mõjub oma mustvalguses nii pealetükkivalt, et astub ise välja puhtalt meelelahutusena võetava kontekstist. See on aga meeletu karuteene, sest teeks valitud libeda jää murrab Cameroni naiiv-totakas hallutsinatsioon elevandi kombel hetkega. Lisaks esmasele skisofreensusele tehnoloogilise revolutsiooni läbi ürgsuse ülistamisel, on veider, et ajastul, mil looduseni tagasijõudmiseks läheb vaja mitmesaja miljoni dollarini küündivat eelarvet, on säärase moraliseeriva loo peamiseks tõmbenumbriks hiigelsuur lahing. Raske uskuda, et kaua tehtud kaunikese sisuvaese kesta kaudu maailmas midagi paremaks muutuda võiks, küll aga on siin ohtralt militaartehnoloogilist inspiratsiooni.

“Avatar” ei ole ravim, kaugeltki mitte, ta on osa haigusest. Täpsemini ühiskondlikust vaimuhaigusest, mis ühe sümptomina välise sära peale labaselt väljendudes ilastama paneb. See öeldud, kui paar sammu tagasi astuda, siis meelelahutusena töötab ta siiski korralikult. Kuivõrd originaalseid ja kunstiliselt leidlikke suurteoseid on niigi üsna väheseks jäänud, on pigem probleem sarnaste filmide massiivis. Vaevalt eeldab keegi, et “Avatar” räägiks midagi täiesti uut. Ehk ei häiriks ka, kui ta kordaks midagi olulist kümnendat korda. Aga kahjuks on sama rääkinud juba sajad või tuhandedki teosed, millest suurem osa ilmselt eraldivõetuina “Avatarist” nõrgemad. See muidugi ei vabanda kuidagi Cameroni seekord üllatavalt madalalennulist fantaasiat, mis suurema osa intelligentsemaid ja laiema silmaringiga vaatajaid ka kuhjadena sappi loopima paneb. Kokkuvõttes pole tegu ei halva ega suurepärase filmiga. Teda ei päästa mitte hea välimus, vaid lausa suurepärane välimus, mis ilmselt seab ta uueks sellekohaseks filmiajaloo verstapostiks. Viimasel põhjusel ületab ta ülinapilt soovitusväärilisuse taseme.

3+

Tegu on ühe eredama näitega sellest, et hinnete panemine pole kuigi tänuväärne tegevus, sest kogu suhtumuslik ambivalentsus ühte numbrisse kindlasti ei mahu. Olgu rõhutatud, et tegu on enda jaoks süstematiseeriva ning kokkuvõtva markeeringuga ning olnuks kogu tulevärk veidikenegi igavam või tagasihoidlikum, jäänuks hinnang ilmselt pügala või kaks võrra madalama peale. Selle filmi teemalise postituse kommentaaris on blogija MNC kirjutanud kenasti: “… filme toodetakse selle jaoks, et ühiskonda vihkamisseemet külvata, sest usu mind - mingine pronkssõdur ei suuda iialgi saavutada selliseid mõõtmeid, mida üks konflikt teemal “mingist filmist kõige õigemini arusaamine ja selle kõikide nüansside kõige õigemini lahti seletamine” vallandada suudab!”

Lisaks soovitan lugeda kahe filmiblogija, kelle arvamusest lugu pean, arvustusi, mis asuvad vastavalt siin (LiveForThis) ja siin (Joonas). Aga erinevaid arvamusi ning arvustusi leiate emakeeles internetist lihtsa vaevaga. Elavama huvi korral Cameroni lemmiklapse vastu ning aja olemasolul soovitan lisaks kuulata Movie Preview Criticu audiokommentaari.