Oscarid omanikud leidnud, on aeg tõmmata ka siinses blogis mõtteline joon alla filmiaastale 2009. Eelneva pildi, kus kujutatud kolme enim kõneainet pakkunud teost, juurde oleks sobilik lisada, et “Avatari” siinkirjutaja aasta kahekümne parema seast ei leia. Olgu ühtlasi ette ära öeldud, et välja jäi veel mitu ohtralt auhinnanominatsioone teeninud teost.




Kui lisada veel paar üldisemat sõna, siis siinkirjutaja arvamuse kohaselt oli tegu ülehinnatud filmide aastaga. Oma väärtusest enam tähelepanu ja kiitust kogusid nii mainitud “Avatar", Canne’is pärjatud “Janu", Tarantino “Vääritud tõprad", slummidraama “Precious", prominentse filmikriitiku Roger Eberti lemmikute hulka kuuluv “Halb leitnant” ning kohati-tundus-et-kõigi-uus-lemmik-naljafilm “Pohmakas".

Edetabelist napilt või pisut vähem napilt välja jäänud, ent siiski tähelepanu väärt filmide postreid mahub tosina jagu, nagu lugejad näha võivad, ka sissejuhatuse illustreerimiseks. Tabeli enda puhul on eelmisest aastast aga muutunud nii palju, et ära jäid põhjendused, miks konkreetne film pole kõrgemal kohal, kui ta, noh, on. Miks? Sest liiga tihti tundus veidrana otsida heade filmide juurde defineerivaid miinuseid.

Juhuks kui kellelgi peaks tekkima küsimus, miks tabelis on paar filmi, mida võis näha juba 2008. aasta PÖFFil, olgu lisatud, et antud aasta sees arvestamisele läksid teosed, mis tootjariigis või ühes neist ilmunud kinolevisse aastanumbri 2009 sees. Seetõttu jääb järgmise aasta nominentide sekka näiteks kodumaises filmisõprade ringis ohtralt tähelepanu pälvinud “Enter the Void". Kvalifitseeruvatest filmidest on aga nimekamatest kaemistootavad veel “Vallaline mees” ja Hispaania filmiauhindadel võidutsenud “Kong 211″. Ning viimaseks - kuivõrd igasugune tabeldamine-hindamine on subjektiivsemast subjektiivsem, paluks järjestust mitte üleliia kanooniliselt võtta. Nagu ka hindeid. Suur tänu.

Järgneb filmiaasta 2009 Malcolmi top 20.

 

20. Inglourious Basterds
(Vääritud tõprad)

USA, lavastaja: Quentin Tarantino, osades: Brad Pitt, Cristoph Waltz, Mélanie Laurent, Diane Kruger, Michael Fassbender, Eli Roth, Til Schweiger, B.J. Novak, Omar Doom, Daniel Brühl

Kultuslavastaja Quentin Tarantino musta huumoriga vürtsitatud meelelahutusvestern Teise maailmasõja ajal natse karistama ja Hitlerit tapma saadetud sadistlikust üksusest.

Miks aasta paremikus? Kuigi siinkirjutaja ei väsi korrutamast, et tegu on rumala filmiga, mis esindab väärastunud moraalidega meelelahutusmasinat, pole kerge mööda vaadata faktist, et Tarantino demonstreerib meisterlikku lavastajakätt ning võtab oma näitlejavalikult maksimumi, luues kõige kaheldava juurde meeldejäävaid karaktereid, stseene ja dialooge. Kuivõrd sügavamat tähendust mitte otsida, on tegu kõrgel tasemel kinematograafilise tööga. Sellegipoolest ei näita ajaloo, vähemalt käsitletava peatüki, nõnda häbitu ümberkirjutamine head maitset. Kena, kui Tarantino võtaks järgmiseks ette näiteks Gandhi või Martin Luther Kingi eluloo.

Parim: Vaieldamatult Cristoph Waltzi kõikvõimalike auhindadega pärjatud juudikütt Hans Landa, kümnendi nüansirikkamaid näitlejasooritusi. Filigraanne mölaklikkus, perfektsioon iga stseeni igas väiksemas detailis.

19. Goodbye Solo
(Hüvasti, Solo)

USA, lavastaja: Ramin Bahrani, osades: Souleymane Sy Savane, Red West

Draama kahest vastandlikust mehest - elurõõmsast taksojuhist Solost ning pahurast elust tüdinenud Williamist, kes palub esimesel end kokkulepitud päeval plaanitud enesetapupaika sõidutada.

Miks aasta paremikus? Bahrani usutav ja eluline lavastajatöö pakub ebamaneerliku, stampe ja lõplikke lahendusi vältiva loo, mille keskmes kaks suurepärast näitlejatööd huvitavate karakteritena. Imetlusväärne on vaatajale jäetud mõttevaakum, mida oma äranägemise järgi hinnangutega täita. Absoluutne vastand eelnevale filmile, olles küllalt minimalistlik nii tegelaste arvult, kasutatud ruumilt kui üldiselt butafoorialt, ent pöördvõrdeliselt sügavam, mõtestatum ja õpetlikum.

Parim: Souleymane Sy Savane mängitud Solo, vahetu ja siiras, üks aasta sümpaatsemaid filmitegelasi.

18. Welcome
(Welcome)

Prantsusmaa, lavastaja: Philippe Lioret, osades: Firat Ayverdi, Vincent London

Migratsioonile keskenduv draama poisist, kes soovib muude võimaluste puudumisel Prantsusmaalt Inglismaale ujuda.

Miks aasta paremikus? Kuigi “Welcome", mis võtab oma pealkirja tekstilt ühe peategelase pahura naabri uksematilt, on ehteuroopaliku draama kombel pisut maneerlik, on film sellest üle jõuliste teemadega. Ühtaegu püsivalt traagilise ja pisut lootusetu tooniga, pulbitseb rahuliku ja kiretu pealispinna all sügavam ja halvavam pinge, mida tekitab raske ja justkui pääseteeta situatsioon filmis. Ängistama jääb fakt, et oma humaansuses ei paku film mitmetahulise, vahetut inimhoolivust ja bürokraatlikku ratsionaalsust kokku põrgatava migratsioonitemaatika juurde lahendusi. Ja puhtalt teose siseselt ilmselt hea ongi.

Parim: Viimased kaadrid telekas trikitava Cristiano Ronaldoga, tume tunnistus kaameralindile püütud elu ebaõiglusele.

17. Ein Augenblick Freiheit
(For a Moment, Freedom / Momendiks vabadusse)

Austria/Prantsusmaa/Türgi, lavastaja: Arash T.Riahi, osades: Navíd Akhavan, Pourya Mahyari, Fares Fares, Payam Madjlessi

Draama migrantide elust Türgis, saadetuna hirmust Iraani salapolitsei ees ning lootusest pääseda edasi Euroopasse.

Miks aasta paremikus? Kuigi sarnaselt “Hüvasti, Sologa” pole tegu kunstiliselt viimistletud ega vormiliselt pretensioonika teosega, on “Momendiks vabadusse” seda enam usutav ja eluline lugu, mis tegeleb traagilise teemaga vaatamata kogu kurbusele elujaatavalt ning optimistlikult, olles läbi erinevate tegelaste püsivalt kaasahaarav. Mõjub lausa kummalisena, kuivõrd enam jääb antud teosest võrreldes eelmisega kumama mõningast positiivset hingust. Seda kahjuks segatuna sarnase abituskrambiga, kuna nagu maailmas ja filmilindil on kardinaalselt erinevaid inimesi, on kardinaalselt erinevad ka nende saatused.

Parim: Fares Faresi mängitud hiiglasekasvu Manu, rohmakas ning veidi pikaldane, ent äärmiselt optimistlik ja vahetu kurdi pagulane.

16. Moon
(Kuu)

Inglismaa, lavastaja: Duncan Jones, osades: Sam Rockwell, Kevin Spacey (hääl)

Ulmepõnevik üksinda Kuul töötavast mehest.

Miks aasta paremikus? Kuigi “Kuu” motiivid ja detailid ei paku ulmežanrile otseselt midagi uut, suudab film oma aeglase tempo ning tegelasekeskse lähenemisega olla eksistentsialistlikul tasandil sügavam, kui suur osa eelkäijaid. Intrigeerivalt mõjub just peategelase laialivajuv, ent ilma suurema osa võimalike klaustrofoobiliste psühholoogilistele põnevikele omaste stampideta kujutatud teadvus. Filmi rahulik kulgemine, tasakaalukas teostus, üldine ülepakkumise vältimine ning moraalne ambivalentsus on eriti hinnatavad, kuna tegu on Duncan Jones’i - tegu on muide kultusliku David Bowie pojaga - täispika filmidebüüdiga.

Parim: Ei saa taaskord üle ega ümber näitlejatest. Sam Rockwell on kiitust väärt seda enam, et temast paljude mainekate auhindade nominatsioonide juures mööda vaadati.

15. Watchmen
(Valvurid)

USA, lavastaja: Zack Snyder, osades: Jackie Earle Haley, Patrick Wilson, Malin Akerman, Jeffrey Dean Morgan, Billy Crudup, Matthew Goode

Satiirilisel menukoomiksil põhinev fantaasiapõnevik alternatiivkaheksakümnendatest, mil Külm sõda ähvardab reaalseks konfliktiks eskaleeruda ning maailma õhkõrn tasakaal lasub üleinimlikke võimeid omava Dr. Manhattani õlgadel.

Miks aasta paremikus? Kogu kriitika ja koomiksile allajäämise kiuste on “Valvurid” ääretult värvikas, mastaapne ning lõppude lõpuks algmaterjalile sobivalt truu metamaailm. Kuigi on kaheldavaid valikuid, kiirustamist ning paar häirivat muudatust, on teosel piisavalt kihte, et vaataja huvi üleval hoida. Sellesuunalise kaalukuse osas on värvika pildipoole järel raske mööda vaadata tugevast sõnalisest narratiivist, mida valdavas osas kannab sisemiselt nihestatud antikangelane Rorschach. Olgu mainitud, et filmi pikendatud väljaanne, mis anti välja DVD-na, platseeruks siinse tabeli teisel kohal.

Parim: Filmi algustiitrite saateks jooksev ja filmi alternatiivajalugu tutvustav montaaž, taustaks Bob Dylani suurepärane “The Times They Are a-Changin’".

14. Madeo
(Mother / Ema)

Lõuna-Korea, lavastaja: Joon-ho Bong, osades: Hye-ja Kim, Bin Won, Goo Jin

Põnevusdraama kohtlasest noormehest, kes mõrvas kahtlustatuna trellide taha pannakse, ning tema emast, kes endast kõik annab, et poja maine puhtaks pesta.

Miks aasta paremikus? Et idamaised filmid suudavad klassikalistest detailidest ehitada intrigeerivaid ja meeldejäävaid filmikonstruktsioone, pole uudis, nagu ka fakt, et Joon-ho Bongi näol on tegemist äärmiselt huviväärse lavastajaga. Ebaõiglasel kombel võõrfilmi Oscari nominatsioonist ilma jäänud “Ema” on suurepäraselt näideldud ning komponeeritud, paisates üsna tavalisse mõrvamüsteeriumisse rea ebatavalisi ja rohkem või vähem kummalisi tegelasi. Puhtalt põnevikuna jääks ehk keskpäraseks, ent mainitud karakterid lisavad tubli annuse psühholoogilist dramaatikat ja sisulist sügavust.

Parim: Filmi lõpuosa, siinkirjutaja jaoks ehk kraadi võrra liiga ebausutav, ent sellele vaatamata mõjuv ning tervikule jõulist punkti pakkuv.

13. Where the Wild Things Are
(Kus metsikud end peidavad)

USA, lavastaja: Spike Jonze, osades: Max Records, Catherine Keener, Mark Ruffalo ja Metsikute häältena Forest Whitaker, James Gandolfini, Paul Dano, Catherine O’Hara

Maurice Sendaki raamatul põhinev fantaasialugu poisist, kes põgeneb igapäevaste probleemide ja üksinduse eest saarele, kus hiigelolendid teevad, mida süda soovib.

Miks aasta paremikus? Spike Jonze on suutnud püüda filmilindile tõelise kummarduse lapsepõlvele ja fantaasiale - vormiliselt lastefilmi, mis oma tumeduses ja sügavuses huvitavam ilmselt vanematele. Visuaalselt tonaalsuselt ehk pisut üheülbaline, on Jonze suutnud tabada ära teatava üldise vabastava kaootilisuse essentsi ning keskendunud detailidele üsna episoodiliselt. Kunstilised lahendused on siiski kiiduväärsed, nagu ka muusikaline taust, ning vaatamata tihedale veidi venivale mürgeldamisele on tegu ilusa ja siira looga.

Parim: Metsikud ise - tänu arvutigraafika minimaalsele kasutusele näevad nad välja omanäolised ja isikupärased.

12. The Road
(Tee)

USA, lavastaja: John Hillcoat, osades: Viggo Mortensen, Kodi Smit-McPhee, Charlize Theron ja väikerollides Robert Duvall, Guy Pearce

Cormac McCarthy raamatul põhinev raskemeelne road-movie isa ja poja ellujäämispüüdlustest postapokalüptilises kaoses.

Miks aasta paremikus? Kuigi üldraamidelt ja paljudelt detailidelt on “Tee” küllalt tavaline maailmalõpulugu, rühib ta oma žanri üheks tipuks pateetika puudumise ning ängistava realismiga. Nukker, lootuse kaotuse piiril, südantlõhestav, vastandub film kainestaval kombel paljudele samalaadsetele meelelahutuslugudele, tuletades meelde, kuivõrd lihtsustatud on eskapistliku filmikunsti esindajate nagu “Resident Evili” kolmas osa või “The Book of Eli” düstoopiline maailm ning moraalsed probleemid. Kuivõrd on stiliseeritud Hollywoodi sisulist probleemiasetust ja pildilist esteetikat. See omakorda ei tähenda, et mainitud teosed peaksid olema sama masendavad, kui käesolev film. Vastupidi, hea et ei ole, ent seda tähelepanuväärsem on “Tee” iseteadlik kompromissitus.

Parim: Filmi mänglemine stampootustega - näiteks stseen, kust Isa lootusrikaste sõnade “see peab olema põhjusega peidetud” saatel keldriust lahti lõhub.

11. The Messenger
(Sõnumitooja)

USA, lavastaja: Oren Moverman, osades: Ben Foster, Woody Harrelson, Jena Malone

Draama kahest mehest, kes peavad viima lähedastele esimesi teateid sõdurite vigastustest ja hukkumistest Iraagis.

Miks aasta paremikus? “Sõnumitooja” on puhtalt karakterikesksuselt üks aasta põhjalikumaid filme, tungides samm-sammult sügavale oma peategelaste maailma. Kuigi aeglase tempo tõttu kaotab oma teises pooles veidi teravust, püsib film tasakaaluka ning olulisena otsast lõpuni. Suure panuse sellesse annavad kaks suurepärast näitlejatööd Ben Fosterilt ja Woody Harrelsonilt, kes portreteerivad oma tegelasi tõeliselt innuka sisseelamisega.

Parim: Stseenid, kus Woody Harrelsoni mängitud vanem ja resigneerunum Tony seletab noorele ja kogenematule Ben Fosteri näideldud Willile töö peamisi direktiive.

10. A Serious Man
(Tõsine mees)

USA, lavastaja: Joel Coen, Ethan Coen, osades: Sari Lennick, Michael Stuhlbarg, Richard King

Ühe juudi mehe rammukatsumine sarvilise saatusega, kui ühtaegu kuhjuvad lahkuminek naisest, võõrandumine lastest, altkäemaksuprobleem tööl, probleemid tervise ja usuga.

Miks aasta paremikus? Coenite must subtiilne huumor on arenenud täiuseni nende kõige ebakonventsionaalsemas ja mõistatuslikumas filmis, kus juudi kogukonda ja ka USA äärelinnaelu pilavas kontekstis jäetakse paljud kesksed nüansid vaataja enda lahendada. Nii karakteriuuringu, teoloogilise mõtiskluse kui mõistuloona töötav film kulgeb aeglases tempos, ent kutsub vaatajat intensiivselt kaasa mõtlema, mis USA kino puhul pole sugugi tihe nähtus. Eraldi mainimisväärne on teatav antikontseptuaalsus, jagades infot vaatajaga niivõrd vaoshoitult, kaalutletult ja poolikult, et on täiesti arusaadav, miks “Tõsine mees” võib huvi mitte haarata ja lihtsalt õlgu kehitama panna. Siinkirjutaja jaoks puhtintellektuaalsel tasemel aasta kõige intrigeerivam film.

Parim: Külaskäigud rabide juurde, eriti kummaline mõistujutt, mis kõige jaburamal hetkel katkeb.

9. Up
(Üles)

USA, lavastaja: Pete Docter (kaaslavastaja: Bob Peterson), osades: Edward Asner, Jordan Nagai, Cristopher Plummer, Bob Peterson, Delroy Lindo (hääled)

Animeeritud seiklus elu lõpusirgel mehe reisist unistuste sihtkohta, transpordivahendiks õhupallide küljes rippuv maja.

Miks aasta paremikus? Kuigi animatsioon on valdkond, milles Ameerika filmigigandid on suutnud püsida värske ja kvaliteetsena, on “Üles” näol tegu esimese tõeliselt mitmetasandilise perelooga, mida pole häbi kõrvutada ka animegeeniuse Hayao Miyazaki töödega. Ilma jalgratast uuesti leiutamata püsib esmapilgul tobedavõitu sisukirjeldusega lugu üllatavalt sügava ja elulisena, segades “pärisfilmiliku” karakteriarenduse animatsiooni maagilisusega. Vaatamata kohati üllatavalt raskemeelsele ning tõsisele kontekstile on tegu helge ja naljaka jutustusega.

Parim: Peategelastel järel tolgendav kaootilise käitumisega hiigellind, kelle suurtes silmades särav tühi pilk, nüri ja ekspressiivse vahel laveeriv käitumine ning valjud helid siinkirjutaja valjult naerma panid.

8. Mary and Max
(Mary ja Max)

Austraalia, lavastaja: Adam Elliot, osades: Toni Collette, Philip Seymour Hoffman

Savianimatsioon kummalisest kirjavahetusest kahe veelgi kummalisemat elu elava tegelase, noore Austraalia tüdruku ja rea eri foobiate küüsis vaevleva keskealise mehe vahel.

Miks aasta paremikus? Olgu mainitud, et aasta parima animatsiooni aunimetus olgu siinkohal “Üles” ja “Mary ja Maxi” vahel jagatud. Mõlemad on helged ja positiivsed lood, ent kui “Üles” on enam perekondlik meelelahutaja, siis “Mary ja Max” kohati omajagu mürgine ning püsivalt irooniline film elu kummalisusest ja seda eriti vahetult kogevatest omanäolistest karakteritest. Detailne, ent omanäoline pilt ja kohati nilbuse piiril naljad ei pruugi olla igaühe tass teed, nagu ka tihti ridade vahele peidetud sisuline õpetlikkus ja ebakonventsionaalsed lahendused, ent siinkirjutaja meelest on filmi aasta parima animatsiooni Oscari nominatsioonist ilma jätmine vaat et kuritegu.

Parim: Väikesed detailid ja kaootilised mõtteterad, mida film teravmeelsel ning poliitiliselt ebakorrektsel kombel pakub.

7. The Hurt Locker
(Piinakamber)

USA, lavastaja: Kathryn Bigelow, osades: Jeremy Renner, Brian Geraghty, Aaron Mackie, Christian Camargo, väikerollides Guy Pearce, David Morse, Ralph Fiennes, Evangeline Lilly

Realistlik sõjadraama USA demineerimisüksusest Iraagis.

Miks aasta paremikus? Oma kaks kõige kuldsemat kuldmehikest auga ära teeninud “Piinakamber” ei heroiseeri ega loe paatoslikku moraali, tegu on otsekohese draamaga modernsest sõjast ja selle psühholoogilisest mõjust, mis järgib sirge seljaga oma deviisi “sõda on narkootikum". Tõsi, oma languspunktidest hoiduda ei suudeta ning korduvalt rõhutatud reaalsus kaob paaril nõrkushetkel veidi läänelikumasse meelelahutusse, ent tasemel lõpp päästab terviku vahepealsest mandumisest.

Parim: Pikad pinevad stseenid pommide kahjutuks tegemisest keset võõrast ja vaenulikku keskkonda ning samas joones snaiperiduell kõrbes.

6. Up in the Air
(Õhus)

USA, lavastaja: Jason Reitman, osades: George Clooney, Vera Farmiga, Anna Kendrick, Jason Bateman, väikerollides J.K. Simmons, Zach Galifianakis

Draama professionaalsest vallandajast, kes veedab suurema osa oma viimse detailini viimistletud elust lennukites, lennujaamades ja hotellides.

Miks aasta paremikus? “Õhus” on pigem kulgemislugu, sotsiaalkommentaar, ajastuhinge iseloomustav lugu, kui kergeltpiiritletav žanrifilm. Sugemeid on suhtedraamast, komöödiast, karakteriuuringust, sotsiaalkriitikast, ent ennekõike on tegu üldistava jutustusega 21. sajandi alguse kapitalistliku maailma inimsuhete ja moraalide keerukusest. Neist jutustab ta ameerikalikus võtmes, aga suuremat osa saab kenasti laiendada kogu läänelikule heaolukultuurile. Eraldi silmapaistavale filosoofilisele tasandile “Õhus” ei pürgi, ent oma loo räägib ilma suuremate ilustamiste või iroonitsemisteta, jättes filmi üheltpoolt veidi ebakonkreetseks, ent samaaegu usutavaks ja tasakaalukaks.

Parim: Vallandamisdialoogid, eriti aga stseen, kus Clooney peategelane palub noorel ja hakkajal Anna Kendricku näideldud Nataliel ennast vallandada.

5. Un prophète
(A Prophet / Prohvet)

Prantsusmaa, lavastaja: Jacques Audiard, osades: Tahar Rahim, Niels Arestrup, Adel Bencherif

Draama hariduseta ning omasteta araablase Maliki prantsuse vanglas veedetud ajast.

Miks aasta paremikus? “Prohvet” on rõhutatult tugeva ja hämmastavalt adekvaatselt objektiivsusele pretendeeriva narratiiviga lugu, kuna ei püüa esiteks mängida vaataja lihtsamakoelistele ootustele ega emotsioonidele. Filmi peategelane on antikangelane ning ühtegi lunastavat karakterit ei esinegi. Teiseks on tegu ühe inimolendi karmi looga, mis ei viibuta aktiivselt näppu väljaspool filmisisest lugu, ehkki võiks seda väga lihtsalt teha. Selle asemel keskendutakse peategelastele, vangide hierarhiale ja oma loo valitud raamides võimalikult kvaliteetsele jutustamisele.

Parim: Tahar Rahimi näitlejatöö peategelasena, vaatamata tema vaiksele ning endassetõmbunu karakterile üks aasta mõjusamaid sooritusi.

4. Nefes: Vatan sagolsun
(The Breath / Hingetõmme)

Türgi, lavastaja: Levent Semerci, osades: Mete Horozoglu, Birce Akalay, İlker Kızmaz

Draama 1993. aastal kurdi vabadusvõitlejate poolt asustatud mäestikus asuvast Türgi sõjaväepostist.

Miks aasta paremikus? Paljusid silmapaistavaid suurteoseid haaravas sõjafilmižanris pole lihtne silma paista, aga türklaste “Hingetõmme” on eriti haarav oma atmosfäärilt, kuna sõda toimub suurema osa ajast peategelaste hingedes ja peades. Psühholoogiline osa on segatud poeetilise narratiivi ning karmi armeefilosoofiaga. Tulemuseks mitmetahuline linalugu elust ja surmast. Erakordne on veel fakt, et väikese-eelarvelise filmi paljusid nüansse võinuks veelgi paremini lahendada, näiteks süvendada veidi erinevate tegelaste isiksusi, ent vaatamata selgetele puudustele ja mõningatele laenudele ameerikalikust kinokultuurist, lõpetab “Hingetõmme” meeldejääva ja mõjuva psühholoogilise draamana.

Parim: Maalilised vaated pilvede kohalt ja sobivalt häälestavad alguskaadrid, kus helikopteriga mäetippu tõustakse. Samuti Mete kõne sõduritele.

3. El secreto de sus ojos
(The Secret in their Eyes / Saladus nende silmades)

Argentina/Hispaania, lavastaja: Juan José Campanella, osades: Ricardo Darín, Soledad Villamil, Pablo Rago

Suurejooneline põnevusdraama endisest politseiuurijast, kes püüab kirjutada raamatut 25 aastat varem lahendamata jäänud mõrvajuhtumist.

Miks aasta paremikus? Kuna “Valge lint” ja Prohvet” on mujal piisavalt promo saanud, jääb üle vaid rõõmustada, et “Saladus nende silmades” pärjati parima võõrfilmi Oscariga. Tegu on nii ajaliselt-ruumiliselt kui ka sisuliselt sügavuselt mastaapse põnevuslooga, mille parimaks võrdluseks võiks tuua ehk Fincheri suurepärase “Sodiaagi". Väljapaistvalt jõuliselt näideldud karaktereid süvendab veelgi fakt, et filmi keskne kuritegu seob nende saatuseid läbi aastakümnete. Lisaks pinevale mõrvamüsteeriumile on käesolev film lisaks ka suur armastuslugu ning filosoofiline mõtisklus inimlikkuse ja õigluse teemadel. žanripõneviku pinge ja psühholoogilise elemendi segamiselt 21. sajandi Hitchcock ja siinkirjutajal ei tule just palju suuremaid kiitusi pähe.

Parim: Siduvad lõpplahendused. Ja hingematvad kaadrid jalgpallistaadioni kohal lendleva kaameraga ning järgnev haarav tagaajamine.






2. (500) Days of Summer
(500 päeva armastust)

USA, lavasta: Marc Webb, osades: Joseph Gordon-Levitt, Zooey Deschanel, Geoffrey Arend

Ajaliselt laialipillutud lugu armastusest ja selle puudumisest kahe sümpaatse noore vahel.

Miks aasta paremikus? Löögu küünilisemad filmivaatajad siinkirjutaja nüüd risti, ent “500 päeva armastust” on aasta suur võitja oma leidlikkuse, nooruslikkuse ja vahetu sümpaatsusega. Jah, tegu on armastusfilmiga ja selles osas revolutsiooni ei tehta, ent žanriklišeede poolt uputamata elujõulisusega õnnestub tegijatel kogu film sisustada värskelt, abiks eklektilised visuaalsed lahendused, ilmselgelt oma rollis kodus näitlejad ja kõrvu paitavalt ladus muusikataust. Puhtalt filmikunstiliselt väärtuselt võiks muidugi viis-kuus eelnenud filmi antud teosest eespool olla, ent “Üles” ja “500 päeva armastust” on selle aasta kaks kõige karismaatilisemalt - püüdes üldiselt seda sõna igati vältida, ent siinkohal sobib see suurepäraselt - armsamat filmi.

Parim: Tantsustseen peategelase Tomiga peaosas, kui kogu maailm talle ilusana näib. Humoorikas, elav, kaasahaarav ja lihtsa, ent tugeva sümbolistliku väärtusega.

1. Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte
(The White Ribbon / Valge lint)

Saksamaa/Austria/Prantsusmaa/Itaalia, lavasta: Michael Haneke, osades: Christian Friedel, Leonie Benesch, Burghart Klaußner, Ernst Jacobi jutustajahäälena, jpt.

Draama sündmustest ühes Saksamaa külas 1917.-1918. aastal, kui konservatiivset ja sügavalt usklikku elu hakkavad lõhestama võikad sündmused.

Miks aasta parim? Šokirohkete raskekoeliste teostega tuntud Michael Haneke kehtestab “Valge lindiga” ennast kaasaja suurte lavastajate seas, olles valmistanud labürintlikult töötava laia tegelastevalikuga keeruka draama. Filigraanne operaatoritöö, minimalistlik helitaust, eraldi küllalt vähe ekraaniaega pälvivad, ent suurepärased näitlejad. Aeglasele tempole vaatamata haarav atmosfäär, kus kesksed koledused jäävad kaadrist välja ning midagi ei öelda-näidata konkreetse ühetimõistetavusega. “Valge lint” töötab nii ajaloodokumendina, arvestades Saksamaa edasist rolli 20. sajandi esimese pooles, kui ka psühholoogilise uurimusena külaühiskonnast, usust, kasvatusest ja moraalsusest.

Parim: Must-valge pilt. Iga kaader on kui oskuslikult valitud foto. Meisterlik.