Jõuludeks Tallinnasse tulles oli jälle võimalus akordionit kääksutada. Just nimelt kääksutada, erinevate kokkukõlade ja pilli hingamisega eksperimenteerida.
Nende nootidega enam-vähem samal ajal ilmusid kaustikusse ka ühed sõnad. Katsusin neid looga põimida, aga võrdlemisi ebaõnnestunult. Seega panen nad praegu siia üles. Kes tahab, võib mõtteski põimima asuda.
süstides tähti ja jumalaid veeni
su riik tuleb siis kui süüa neid seeni
me pisike maailm saab nähtavaks siis
kui tabab meid hullus või raputab kriis
kui kahaneb jagatu suureneb see
mis varjul vaid sinu enese sees
ilm mida vaatad ei olegi seal
kõik lõhnavad lilled on kasvand su peas
ja ometi sirgund nad säravast mullast
jagatud päike meid võrdselt on kulland
nii elus kui surmas me ringlevad tükid
selles ka hull pole kunagi üksi
ja kuna meist keegi ei tea mis on elu
on usutav kõik ses võimatus melus
pööraseim rada mis unes sa näinud
kellelgi siinmailgi läbi on käidud
päikesetõusukski vaja on usku
sest usk tegi tähe tast
ja usus ta kustub
...
Kui juba edasi astusite, siis panen siia ka sõnadega versiooni. Veidi nihverdamist ja tulemus oli parem kui “võrdlemisi ebaõnnestunud".
Võib maru totakana tunduda, aga üks hea lõuatäis naeru ei jookseks ju kah mööda külgi maha.
Trükikulude katmiseks
tuleb veel põletada
u 128
päeva
Kontakt: demin@eksiil.net
"And like the baseless fabric of this vision, The cloud-capp'd tow'rs, the gorgeous palaces, The solemn temples, the great globe itself, Yea, all which it inherit, shall dissolve, And, like this insubstantial pageant faded, Leave not a rack behind. We are such stuff As dreams are made on; and our little life Is rounded with a sleep."
- William Shakespeare
(The Tempest Act 4, Scene 1)