Mõttelõke

Sissejuhatus semiootikasse oli niivõrd inspireeriv, et mõtted vajusid mujale ja silmad unistavalt kinni. Sündis minu kavand vabadussamba jaoks, mille esitamisega ma lootusetult hiljaks jäin.

Miks mitte? Kellele ei meeldiks karud? Ja tulevad venelased (jälle) peale, pole vaja hakata teda maha kiskuma, sest üks mõnus karumõmm on iga võimu ajal okei. Vajadusel võib ta muidugi punaseks võõbata, aga igasugune kraanade ja trossidega möllamine jääks ära. Ühed mõtlevad, et suur ja uhke vene karu, teised itsitavad salamisi pihku ja teavad, et ka punase võõba all jääb “meie oma sinimustvalge karuke” ikka meie oma karukeseks. Ja vaevalt, et kellelegi ka midagi mõmmimonumendi sõnumi vastu oleks, sest just selle eest ju ongi alati hõisates tapeldud.

Mingi järgmise unise loengu ajal aga disainisin uue legokomplekti (eksklusiivne Lego Homeless), millega oleks mõnus lastele juba maast madalast erinevaid sotsiaalses ruumis leiduvaid rollisuhteid selgitada. Noh, et saaks ikka selgeks, kes on kes. Sest maavarade ja mõjuvõimu vabaduse eest tapeldes ei tohi see ju meelest ära minna.

Kui aga ülikoolimuljetest rääkida, siis need võtab vast kokku järgmine lõik:

02.09.08

Kirjutaks loengutest (rohkem - toim), aga ei viitsi. Loogika õppejõud käis klassi ees ringi, kissitas silmi ja ajas kogu aeg keelt suunurgast välja, rääkides seejuures, et tõest ja väärast saab siis aru, kui neid “tegelikule maailmale” peegeldada. Näiteks:

Päke on lamp = väär
Päike on päike = tõene

Nende väidete tõesus või väärus sõltub sellest, kas neid “päris maailmale” peegeldada või mitte. Paar inimest tõstsid selle peale päris suurt kisa, millest võib järeldada, et ülikooli on ka mõistlikke inimesi ära eksinud. Mingil hetkel kuulsin lektori suust ka terminit “objektiivne tõde". Mis loom see veel on, ta ei seletanud. Ja kes saakski teda süüdistada. Ahjaa… Ja formaalne loogika on olemas seetõttu, et on raamatuid, mis sellist pealkirja kannavad. Loogiline, kas pole? Eesti keele suulise ja kirjaliku eneseväljenduse õpetus oli reis tagasi põhi- või keskkooli. Hakkab jälle see kuiv grammatika pihta. Valleraa!

Need esimeste päevade tunded on kolmandaks ülikoolikuuks ainult süvenenud. Kui mõttelõkke ääres istub inimesi, kes peavad plaani kohe (pärast keskkooli) ülikooli hüpata, siis võin öelda, et kiiret pole. Eriti kui te ei tea, mida üldse õppida tahate. Võtke mõni aasta maharahunemiseks, rännake ringi, uudistagi ilma ja inimesi, kui võimalik. Aega on. Lihtsalt kena kraadikest krabada pole kah mõtet. Elu on selleks liiga lühike. Aga noh, igaühele oma.

Järgmisel leheküljel mõned värskemad laulukesed, mis loodetavati riivavad mõtteid, aga mitte kõrva.

Pages: 1· 2· 3· 4