Mõttelõke

31.08.08

Mõtlesin veidi ütlusele “tee head, teed endale; tee halba, teed ikka endale". Lisaks Kristjan Liblele olevat seda korrutanud ka mu isapoolne vanaema. Kindlasti paljud teisedki. Alguses ma võib-olla ei uskunud seda. Siis uskusin, kuna minust kogenumad inimesed seda tegid. Praegu aga sain aru selle ütluse ühest võimalikust tõlgendusest. Selle arusaamani aitas jõuda Uku Masingu lugemine, teemaks “Uskumisest". Ühesõnaga kirjutab ta midagi taolist, et üht riiki või üksikisikut ei taba see saatus, mida see riik või isik endale võimatuks või kohatuks peab. Aga küsimus ongi just tõlgendamises. Tee südamest seda, mida pead heaks ja õigeks, ning tabagu sind mistahes saatus, sa mõistad ja tõlgendad seda vastavalt sellele, kes sa ise oled; vastavalt sellele, millised on su mõtte- ja käitumismustrid. Kui sa tegutsed südametunnistuse piinades, siis nendes sa ka hukkud, sest muud sa ei tunne. Kui elad oma elu siiras headuses, siis võid õndsalt surra isegi röövmõrva ohvriks sattudes, sest sa ise oled läbinisti hea ja annad oma viimastel hetkedel toimuvale ka väärilise tõlgenduse. Eks ma kirjutan siia mingeid filosoofia aabitsatõdesid, aga ei tea… Igatahes selgem on olla küll. Ja asi ei ole tegelikult ka mingis objektiivses “halvas” või “heas". Sa lihtsalt lõikad seda, mida külvad. Tee seda, mida pead halvaks, ja lõikad seda, mida pead halvaks. Nii tõesti on, sest muud sa ei tunne ja oskad maailma vaid läbi selle dešifreerida, mõista, tõlgendada või mida iganes. Aitüma, Uku.

…

Jäin mõtlema hea ja halva olemuse peale. Meenus poola filosoofi Leszek Kolakowski väide, et selleks, et inimeses tekiks üleüldse hea ja halva tunnetus, peaks olema mingisugune absoluut, mille järgi joonduda.

Nii… Sven saatis mu kartulite järgi. Andreiga läksime. Nüüd on need juba keedetud ja mälutud kujul kõhus, praeliha sinna sekka. Esimene kord oli nii-öelda minu kord süüa teha. Andreiga tegime. Liha praadisin ise bla bla bla. Aga päris kena kõhutäis oli.

Igatahes - Kolakowski arvas, et on mingisugune absoluut, millest inimesed lähtuvad; mis on selline ülim hea ja halva kompass, nii-öelda. Vähemalt selline mulje mulle jäi. Aga mis siis, kui see kompass on siiski sellise evolutsioonilise loomuga? Et hea ja halb tulenevad sellest, mis kehale ellujäämise koha pealt soodsam on. Enam-vähem kõike annab evolutsionisti pilguga vaadata, miks mitte ka tundeid. Kui nii, siis ulatuvad “hea” ja “halva” juured küllalt ürgsesse egoismi. Samas, mis sinna ka ei ulatuks…

Järgmisel leheküljel veidi ülikoolijuttu ning paar pilti mu kaustikust, millest ongi saanud pigem joonistusplokk kui midagi muud.

Pages: 1· 2· 3· 4