Mõttelõke

Kuna veerand aastat on mõttelõke vaid hõõgunud, sai juubelihaluks lausa kännujurakas, mis - talveootuses veidi niiskena - süte otsas susisema hakkab. Taeva poole kerkivas suitsus on jutukesi ja laule, mida kindlasti ei pea ühe korraga sisse hingama. Aega on maa ja ilm. Kena lugemist, armsad inimesed.

...

Esiteks üks vahva lugu, mis juhtus septembri alguses. Trollis. Mul olid siis veel pikad juuksed, mille pärast ka omajagu mõnitusi kuulma pidin, aga kuna on juba nii välja kujunenud, et käin vaheldumisi pikkade ja lühikeste juustega, oli see võrdlemisi harjumuspärane. Pealegi - sticks and stones may break my bones, but words will never hurt me või kuidas see oligi. Aga kõnealusel päeval, kusjuures olles iroonilisel kombel teel juuksurisse, ei piisanud sõnadest. Järgnevad samal päeval kirjutatud mõtted.

06.09.08

Ogaruseni hirmutatud indiviididega ühiskond; indiviididega, kes oma hirmus ei anna endale aru, mida nad teevad, ning kes oma hirmuga külvavad uut hirmu ja mentatliteeti, et “ühe eestlase lemmiktoit on teine eestlane". Täna kaotasin usu eestlastesse (häbitu ilukirjanduslik vale, see usk kadus juba aastaid varem - toim). Mulle jääb veel usk headesse inimestesse.

“Ufo! Ufo! Ufo!” karjuti mulle selja tagant. Siis ulatus kellegi käsi ümber mu õlgade. Tunda oli viina lõhna. “Vot just sellist ma peale ootasingi,” irvitas lühikeste blondide juustega poiss edasi. “Issand kui ilus!” ülbitses ta ja näppis mu juuksesalke. Siis juba tiris. “Vaadake! Mul on naine!” ilkus poiss ja kaisutas mind. “Kuule, lähme maha, ajame veidi juttu.”
“Kuule, ära väga tiri,” vastasin ma.
“Saad siin kõigi nähes lõuga või kuskil majade vahel, ah?”

Ja siis pilt rappus. Kusjuures veidi pärast seda, kui olin võimalikult malbe naeratusega öelnud: “Ühed inimesed kõik.” Löök läks oimukoha kanti, õnneks veidi eemale. Praegu on seal valus muhk.

“Aah! Miks sa mind lõid?”
“Kuule istume maha, ajame juttu.”
“Miks sa mind lõid?”

“Kusjuures naljakas on see…” alustasin, kuid mind katkestati. Hetk hiljem küsisid viisakad poisid, et mis ma öelda tahtsin.
Tahtsin öelda, et iroonilisel kombel olingi ma just teel juuksurisse. Et mind on omajagu mõnitatud. Et mõnitanud pole venelased, vaid reeglina just eestlased. Eestlased väärivad oma riiki ja selle langust.
“Ah ei midagi,” vastasin.

“Enne pole sa mees, kui sa pole peksa saanud ja kellelegi peksa andnud,” kuulutas blond poiss oma kõrgelennulist elufilosoofiat.
“Miks?”
“Vaata, mis toimub! Kuskil ringi enam käia ei saa, igal pool on nii ebaturvaline.” (ma tahaks selle kohta öelda, et see on häbitu ilukirjanduslik vale, et ma mõtlen seda ise välja, topin ühele purjus nolgile tagantjärgi oma sõnu suhu, vormin haiglase mõnuga üht satiirilist tegelast, aga see pole nii. Kõik on tema leiutis, viimse kullaterani - toim)

Ja ta ei võta sihikule mingisugust suurt vene kolget, kes võib-olla tõesti vanamutikestelt käekotte varastab. Ta võtab sihikule ühe rahumeelse pikajuukselise. Kusjuures oma rahvuskaaslase, kuigi rahvus talle jutu järgi hirmus tähtis on. Ja ta lööb teda, rikkudes selle riigi põhiseadust, mida ta jutu järgi kaitsta tahab. Ogaruseni hirmunud ja maani täis. Lihtsustunud mõttemustritega ja kõige halvemas mõttes ambitsioonitu.

“Noh, sõjaväkke lähed?” (hmnjah, tõeliste meeste vabrik - toim)
“Ma panin, et lähen 2011. aastal.”
“Miks?” ärritus ta.
“Sest ma lähen Tartu Ülikooli.”

See tegi mehe mõtlikuks.

“Kuule, võta vaiksemalt,” irvitas sõber kõrvalt. “Ta annab sulle vastu.”

“Kuule, võid vastu anda küll.”
“Ma pole elu sees kedagi löönud. Ma pole elu sees pidanud ennast kaitsma.”
“Mis asja, sulle pole elu sees kallale tuldud? Kus sa elad?”
“Mustamäel.”
“Ja sulle pole elu sees kallale tuldud!?”
“Üks kord oli,” vastasin ja meenutasin, kuidas üks eestlane oli mind välisukse ees selja tagant kägistama hakanud (kusjuures ka tal oli kaks sõpra kaasas, ikka eestlased, kes muud). “Mingid venelased,” lisasin ma kõheldes. “Aga nendega sai läbi rääkida.”
“No näed! Mingid sibulad! Ja sa lihtsalt lased ennast tampida!?”

Kusjuures hetk enne seda oli ta lubanud mu “juukseidpidi asfaltile tirida” ning “jalaga pea sodiks taguda".

“Sina lõid mind praegu! Ja sina oled eestlane!” hüüatasin heitunult.

Selline ütlemine blondiinile ei meeldinud ja ta lubas mulle jalaga näkku lüüa.

Selle aja peale olid asjasse sekkunud kaks inimest. Üks vanatädi palus ühel blondiini sõpradest oma semu korrale kutsuda. Ja üks armas tüdruk, võib-olla 17-aastane, palus päris raevukalt poistel räuskamine lõpetada. Lõõtsaga trolli peale 2 inimest, 2 eestlast, 2 naist.

“Kurat, mingid hipid. Käivad nii ringi, et juuksed on talla all. Tõmbad õisi või, ah? Tõmbad või?”
“Ei, ma ei suitseta,” pidasin paremaks valetada.
Kuigi ega ma tõesti suitseta, vähemalt regulaarselt mitte.
“Hipid ei tee mitte kellelegi mitte midagi. Nad ei löö kedagi. Sina lööd.”

Uus lubadus peksa anda.

“A milline su päevaplaan on nagu? Mida sa päeva jooksul üldse teed?” küsis poiss, kelle suust tuli viinahaisu ja lollust, üleolevalt.
“Mul on loengud,” vastasin kaunis rahulolevalt.

Ja troll peatus.
Peale tulid kontrolörid.

“Kuule, näita oma seda,” tahtis blondiin mu ID-kaarti näha.
“Ei näita.”

Kusjuures ta enda ID-kaart oli suurepäraselt töötanud. Korralikud riided seljas, ID-piletiga sõidab. Karta on, et siiski enam-vähem materiaalselt kindlustatud perekonnast, milles ema ja isa oma võsukesele kas liiga palju või liiga vähe tähelepanu kinkisid.

Ühel oli aga pilet puudu. Ja kuna nõrgad inimesed (eks ka mina) peavad ikka kambas olema, läksid kõik kolm maha.

Valus ja väärtuslik õppetund.

Aitäh Sulle, hea seltsimees, pea valutas kolm päeva, muhk pakkus lõbu nädalateks. Ja miks see kõik? Sest peanaha küljes kõlkuvad keratiiniahelad on märk, mis mõnd pisikest maailma niivõrd tugevalt raputab, et selle looja (või vähemalt kaasautor) kohe reflekselt märatsema hakkab. Kummaline elu. Aga samas küllalt värviline lugu, milles osalemist ma ei kahetse. Siiralt.

Järgmisel leheküljel tuleb veidi juttu heast ja halvast, mis eelnevaga päris kenasti haakub.

Pages: 1· 2· 3· 4