
Kuigi selles dokfilmis on kohati emotsionaalset laengut rohkem kui faktuaalset, soovitan ta mõttelõkke juurde paterdanuil ära vaadata. Rusuv värk, aga teinekord on ikka hea oma närve niiviisi ärritada, sest muidu kipub kesk kandilisi klaasmaju, ostukeskusi ja piiksuvaid kaardilugejaid ununema, et meiegi pisike riigike pole kujutatud ebaõiglasi sõjakoledusi mitte ainult toetanud, vaid sörgib muuski USA-ga ühte sammu.
Aga kuna veri pole vaid tulistajate, vaid kõikide vaikides noogutajate kätel, oleks kõige selle juures tegelikult paslik avaldada ka kiri, mille saatsin Kaitseressursside Ametile, kui nad mind ajateenistusse kutsusid. On viimane aeg, et noored inimesed, olgu mistahes rahvusest, hakkaksid oma peaga mõtlema ja keelduksid koostööst instantsidega, mis osalevad glasuuritud kõnede taga välisriikide okupatsioonis või muudes jõhkrustes. Kaalul pole ainult teie elud ja ajud, vaid ka paljude teiste omad. Ja loomulikult mitte ainult praegustes konfliktides, vaid ka tulevastes. Ja tulevasi tuleb, kui inimesed on nõus kohustuslikus korras õppima, kuidas teisi inimesi tappa. Palun kuulake südame häält, mitte seadust. Te surete niikuinii, õige varsti. Siis on hää hauda minna, kui süda rahul. Ja siis on südamel aega vaiki olla. Aga seni süda möiraku.

14. mail ilmus Eesti Päevalehes selline nupukene: “Küpsuskirjandi asemel raamat”
Algselt oli ta pealkirjastatud “Alternatiiv küpsuskirjandile?” ning vastupidiselt autoritaarsele direktiivile pigem mõttemõlgutus, mis oleks ideaalis lükanud käima suurema arutelu kui ainult üks (kusjuures aitüma sellegi eest!) vastukajana laekunud kommentaar, milleks oli: “Appi! Tänan, aga ei. Pole vaja sunduslikult kirjanikke toota. Essee on abituriendi keele- ja ajuvõimekuse näitamiseks paras maht. Kes neid raamatuid lugema hakkab?
“
Kuna pikast artiklist jäi ruumipuuduse ja muude teemade aktuaalsuse tõttu järele paar lõiku, siis on mõistetav, et see tekitas sellisel kujul pigem vastumeelsust. Umbes nii, et “mina tegin, tehku nüüd teised kah nii, sest nõnda on kõige parem". Seega - olgu siinkohal avaldatud täispikk artikkel, milles selguvad loodetavasti ka mu mõtte tagamaad.
Muuhulgas heidan mõttelõkkesse ka veidi uut muusikat, mis asub selle halukese kolmandal leheküljel ehk siis SIIN.
Alustuseks igatahes artikkel, mis asub selle halu teisel leheküljel ehk siis SIIN.

Sedapuhku praksub mõttelõkkes järjekordne juubelihalg, mille suitsus on noodi- ja päevikuridu. Nimelt selgus uurimisel, et tegin Tartus veedetud aastakese jooksul pea 40 lehekülge märkmeid. Pärast kõhklemist panin kokku napi valiku, mis jaguneb järgnevatel lehekülgedel kolme kategooriasse: “Õnnis kooselu” (lk 2), “Unenäolised killukesed” (lk 3) ja “Suvine lunastus” (lk 4). Viimaks võib viiendal leheküljel lugeda eriskummalisest suhtekolmnurgast, mis mõne kuu eest, ja vaid loetud minutiteks, vanalinnas moodustus. Ainult selleks, et kohe jälle laiali hajuda, mõneks uueks kujundiks lõputus voos.
Igatahes võib siit halust leida nii mõndagi isiklikku, kuid eelkõige inimlikku. Kui ma neid ridu kirja poleks pannud, arvaksin ehk siiamaani, et minu junnid lõhnavad magusamalt kui kellegi teise omad. Aga võta näpust. Väga raske on elada, kui ennast kõigest lahku mõtled. Õpetas tudengielu. Õpetasid unenäod. Mõnikord oli mahti ka vastava kuupäeva alla meeldetuletus kirjutada. Vahel olen jälle piki piilumist saanud, aga mõne reha peale pole enam astunud.
Juubelihalu avanud kollaaži nokitsesin valmis, mõeldes ta illustratsiooniks loole, mida kohe ajaviiteks kuulata võite. Kui seejuures melu ja mõte mekivad, pääseb mp3-ni traditsiooniliselt loo pealkirjal klikkides. Kuulake ise ja andke sõpradelegi märku, kui see neile meeldida võiks.
I am a sailor
floating downstream
I am a smoker
smokin’ my weed
I am a gunsmith
casting the seeds of evil in me
and I am the ocean
of long forgotten dreams
Ref:
no need for goodbyes
my whole life’s been a lullaby
hey-hey, goodnight-goodnight
will you shut the light
inside my mind
I am a seeker
searchin’ my dreams
some need their beaker
as full as can be
but the old oak tree
once whispered to me, silently
the wine they are drinking
leaves them empty and mean

Kuna veerand aastat on mõttelõke vaid hõõgunud, sai juubelihaluks lausa kännujurakas, mis - talveootuses veidi niiskena - süte otsas susisema hakkab. Taeva poole kerkivas suitsus on jutukesi ja laule, mida kindlasti ei pea ühe korraga sisse hingama. Aega on maa ja ilm. Kena lugemist, armsad inimesed.

Viimasel ajal on mõtted jälle hiilinud sõja(väe), marurahvusluse, niisama patriotismi teemadel… Kuna ma sellest kõigest senimaani midagi pikemat kirjutanud ei olnud, mõtlesin proovi teha. Ma kardan, et skinnidel pole mõtet edasi lugeda, midagi meeldivat siit ei tule. Rahumeelsemad inimesed saavad loodetavasti oma mõtetele toetust. Ja see on väga tähtis.
ärge uskuge hulle
nende rabedas vihas
taevas tiirutab kulle
kisendav vaikus kehas
- Juhan Viiding, salmike laulust “Laul sügavast düünist”

