
Sõnu sedapuhku kirja ei pane. Põhirõhk on voolaval meeleolul. Kui tausta valmis sain, improviseerisin lihtsalt sõnad peale. Seejuures kujutasin ette vanalinna tänavatel jalutamist, vastu õõtsuvaid inimesi ja mööduvad kohvikuaknad, mille ruudud hämaruses kuldselt hõõgavad.
Kusjuures helid on küll töödeldud, aga midagi põhimõtteliselt “elektroonilist” siin pole. Pearütmi tegin näiteks akustilise kitarriga, mille alumise keele küljes kõlkuv kirjaklamber tekitab eksootilise kõrina. Siis käänasin selle heli tagurpidi kulgema ja venitasin aegluupi. Siis hakkasin tekkinud meloodiat jällegi akordioniga “toestama".
Üle hulga aja oli lihtsalt mõnus.
Kellele selline muusika istub, soovitan edasi kuulata:
Leidsin montaažilaualt veidi materjali ja tuli välja, et tegelikult sobis see uue loo tarbeks päris kenasti:
Tere, sõbrad! Sedapuhku prantsatab mõttelõkkesse omajagu muusikat. Lauluga alustakski. Pealkirja(de)l klikkides pudiseb mp3 kah kätte.
Järgmistel lehekülgedel leiate:
2. Tuntud eestlased teevad haltuurat ja löövad kõrvalosades kaasa maailmakuulsates filmides.
3. Veel kodukootud muusikat, mis vahepeal purki püüda on õnnestunud.
14. mail ilmus Eesti Päevalehes selline nupukene: “Küpsuskirjandi asemel raamat”
Algselt oli ta pealkirjastatud “Alternatiiv küpsuskirjandile?” ning vastupidiselt autoritaarsele direktiivile pigem mõttemõlgutus, mis oleks ideaalis lükanud käima suurema arutelu kui ainult üks (kusjuures aitüma sellegi eest!) vastukajana laekunud kommentaar, milleks oli: “Appi! Tänan, aga ei. Pole vaja sunduslikult kirjanikke toota. Essee on abituriendi keele- ja ajuvõimekuse näitamiseks paras maht. Kes neid raamatuid lugema hakkab?
“
Kuna pikast artiklist jäi ruumipuuduse ja muude teemade aktuaalsuse tõttu järele paar lõiku, siis on mõistetav, et see tekitas sellisel kujul pigem vastumeelsust. Umbes nii, et “mina tegin, tehku nüüd teised kah nii, sest nõnda on kõige parem". Seega - olgu siinkohal avaldatud täispikk artikkel, milles selguvad loodetavasti ka mu mõtte tagamaad.
Muuhulgas heidan mõttelõkkesse ka veidi uut muusikat, mis asub selle halukese kolmandal leheküljel ehk siis SIIN.
Alustuseks igatahes artikkel, mis asub selle halu teisel leheküljel ehk siis SIIN.
On rõõm teha lõpuks avalikuks dokumentaalfilm “Kohtumine mormoonidega". Teost saab vaadata järgnevale lingile siirdudes:
KOHTUMINE MORMOONIDEGA (MEET THE MORMONS)
Tõnis Tootsen & Andrei Liimets, 2010
Sisututvustus:
Eesti suuremate linnade tänavatel võib kohata halli massi seast välja paistvaid heatujulisi enam kui korralikult riietatud noori mehi ja harvemal kombel naisi, kes püüavad möödujatega juttu teha või ilmuvad lihtsalt nende uste taha. Tegu on Ameerikast pärit Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ehk Mormooni misjonäridega, kes omal kulul ja vabal tahtel kaks aastat välismaal usku kuulutades veedavad. Mis kirik see selline on ja kes on need inimesed, kes oma nooruse parima aja perest ja sõpradest eemal veedavad? Milline sõnum on neil meile edastada? Ja mida on eestlastel anda kaasa neile? Sellele ja paljule muule püüab valgust heita käesolev dokumentaalfilm, kus saavad puudutatud nii kirik ja sealsed tegelased, misjonäride igapäev, mormooni usu vastuolud, misjoni põhjused, aga ka Veljo Tormis, Juhan Liiv, Mustamäe eneseteadmata jumala sõna ootavad elanikud ja lõppude lõpuks me kõik.
Kõigile huvilistele head vaatamist-kaasamõtlemist!
Nõndaks siis. Tõestuseks, et oma napi aru, paberi, liimi ja kääridega saab tänapäeval üht-teist teha, mida teistegagi piinlik jagada pole.
Aitüma kõikidele, kes abistasid!
Tere, sõbrad. Taaskord uus lauluke valmis. Kirjatööd ja halukesi võiks küll rohkem pudeneda, aga kohati on tunne, et suitsuste puumajade ja vastutulevate inimeste näol, keda tänaval jalutades ikka näha võib, rullub silme ees lahti mu enese kuplialune. Seega midagi, mis ei vaja täiendavaid kommentaare. Lihtsalt kitarri näppida ja midagi ümiseda on kuidagi hubasem kui mingeid teese püstitada. Ja mul on väga hea meel, et on inimesi, kes seisatavad ja kuulavad.
Muuseas on valmis saamas esimene lõige dokumentaalfilmist, mida Malcolm Lincolniga (sellelga, kes praeguste plaanide kohaselt ilmselt Eurovisioonile ei sõida) teeme. Igatahes tasub siia tulevate kuude jooksul vaadata, ehk jõuab see filmike rahva rõõmuks ja hüvanguks juba õite varsti ka mõttelõkkesse, suure halu või lausa kännujurakana. Jäägu palju veel saladuskatte alla, kuna hõisata on vara, kuid võib öelda, et eelarve oli täpselt null krooni, töövahendiks seebikarbikaamera (HD-st mitu hääd pügalat allpool), orienteeruvaks pikkuseks oma poolteist tundi.
Aga nüüd laulu juurde. Pealkiri on taas link mp3-ni. Kui meeldib, saatke sõpradele ja nõnda edasi. Või kui ei meeldi, siis uidake mõttelõkke juurest eemale, kuulake midagi sellist, mis meeldib, ja helisege ikka oma maailmaga kokku.
Pages: 1 · 2
:: Next >>