No End in Sight
(Charles Ferguson, USA, 2007)

Tänane, 2010. aasta 31. august, on päev, mille Obama administratsioon seadis tähtajaks, kui Iraagist tuuakse lõplikult välja USA lahinguüksused. Katses olukorrast rahvusvahelise kogukonna ees veidikenegi positiivset PR-i maha jätta, lahkusid viimased sõdurid kuuldavasti Kuveidi kaudu juba peaaegu kolm nädalat tagasi, nüüd tervitatakse rõõmsatel häältel sõja lõppu ja armeeteenistujate kojupöördumist. Mis viimased kolmkümmend aastat esmalt Saddam Husseini diktatuuri ja siis maailma rahuvalvuri okupatsiooni all viibinud riigist edasi saab, ei oska keegi täpselt ennustada. Kuna kollektiivne mälu on lühike, on aga sobilik meenutada konflikti põhjuseid ja aega, mil sõjaline sekkumine riigi uuele kursile juhtimiseks kõigi oma plaanitud alustalade sisse suured mõrad sai. “Pole lõppu silmapiiril” võib küll olla mõneti aegunud pealkirjaga, ent selle sisu püsib aegumatult aktuaalsena koos inimsoo rumalusega. Intervjueeritakse inimesi, kes niite tõmbasid ja ise neist tõmmatud said, kes sõja plaanimist, algust ja arenguid vahetult pealt nägid. Seejuures jääb autor analüüsivaks ja väljapeetuks, langemata lihtsa kiusatuse ohvriks kõigi poolt palavalt armastatud suure W. pihta pahna loopida. Lõpuks lüüakse kokku ka sõja eeldatavad kogukulud, mille suurusjärk on lihtsureliku jaoks müstifikatsiooni mõõtu. Ajalooline dokument, mille vaatamine kellelgi mööda külgi maha ei jookse.

Taaskord on käes kahe aasta tagant saabuv ajaperiood, mil selle blogi autor, olemata muul ajal suurem jalgpallifänn, veedab paremiku kuust televiisori ees, jälgides järjekordset hiidturniiri ning jalgpalli suursündmust. Kaks aastat tagasi sai regulaarselt kirjutatud Euroopa meistrivõistluste kohta ning kui see ka kellelegi teisele kuidagi funktsionaalne olnud pole, siis vähemasti kirjutajal endal on iga turniiriga seoses ohtralt mälestusi ja enda kirjelduste lugemine hea viis neid värskendada. Seetõttu muljetan ka reedel alguse saava, Lõuna-Aafrikas aset leidva pallimängupeo kohta. Ilmselt saavad lühidalt kajastatud kõik mängud, enne neid ka isiklikud sümpaatiad ja seisukohad. Loodetavasti leiab sellest kajastusest huvitavat lugemist ka keegi teine. Lisainfoks nii palju, et uuendused hakkavad ilmuma küll uute postitustena, ent saavad arhiveeritud siiasamma.

Eelvaade.

Alagrupimängud.

Kaheksandik-, veerand-, poolfinaalid, pronksimäng ja finaal.

Kokkuvõtted.

On rõõm teha lõpuks avalikuks dokumentaalfilm “Kohtumine mormoonidega". Teost saab vaadata järgnevale lingile siirdudes:

KOHTUMINE MORMOONIDEGA (MEET THE MORMONS)
Tõnis Tootsen & Andrei Liimets, 2010

Sisututvustus:
Eesti suuremate linnade tänavatel võib kohata halli massi seast välja paistvaid heatujulisi enam kui korralikult riietatud noori mehi ja harvemal kombel naisi, kes püüavad möödujatega juttu teha või ilmuvad lihtsalt nende uste taha. Tegu on Ameerikast pärit Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ehk Mormooni misjonäridega, kes omal kulul ja vabal tahtel kaks aastat välismaal usku kuulutades veedavad. Mis kirik see selline on ja kes on need inimesed, kes oma nooruse parima aja perest ja sõpradest eemal veedavad? Milline sõnum on neil meile edastada? Ja mida on eestlastel anda kaasa neile? Sellele ja paljule muule püüab valgust heita käesolev dokumentaalfilm, kus saavad puudutatud nii kirik ja sealsed tegelased, misjonäride igapäev, mormooni usu vastuolud, misjoni põhjused, aga ka Veljo Tormis, Juhan Liiv, Mustamäe eneseteadmata jumala sõna ootavad elanikud ja lõppude lõpuks me kõik.

Kõigile huvilistele head vaatamist-kaasamõtlemist!

Kiire aja kiuste teen siia lühida kokkuvõtte 2009. aasta Pimedate Ööde Filmifestivalil nähtust-maitstust-nuusutatust-katsutust. Peaosaliselt siiski seda esimest. Vaatamata majanduskriisile ning problemaatikale pealinna uues kaubamajas asuva kino ümber tõi festivali põhiprogramm kümne päeva jooksul Ida-Euroopa väikeriigi elanike ette suure osa maailma autorikino aastaparemikust. Kes siinsest filmivalikust midagi ahvatlevat ei leia - ning ka kui leiab -, on lahkesti soovitatud lugema Tartu vanglas resideeruva retsidivisti, rahvusvaheliselt tuntud paremäärmuslase ning sügiseti intellektuaalse filmihuvilise Alter Ego väga tasemel kokkuvõtet. Teine blog, millel festivali ajal silma peal hoidsin ning kus asuvad lühidad, ent asjalikud kokkuvõtted, asub siin.