Malcolm

Pilk tähelepanu keskmesse - Lõuna-Aafrika

Rohkem, kui ühegi teise viimastest suurturniiridest puhul, on furoori keerutanud toimumispaik ise - see kauge-kauge Aafrika mandri nurgake. Nelson Mandela kodumaa. Eksapartheidimaa. Hea Lootuse neeme asupaik. Üks maailma kõrgeima kuritegevusega riik. Aga ega tast palju rohkem ei teata - ennekõike ikkagi kauge ja võõras. Seetõttu on enim küsimärke tõstatanud turvalisus, majutatus, infoside võimaldatus ja mitmed muud probleemid, mille tõttu on paljude teiste seas ka nimekad jalgpalliajakirjanikud FIFA otsustavaid onusid oma kirjutistes teravalt nõelanud. Televisioonisportlase pilgu läbi - ega siinkirjutaja loobuks vist koduse vaatamise mugavustest ka reaalse kohaleminekuvariandi ilmnedes - on aga turniirigigandi esmakordne toimumine Aafrikas äärmiselt tore. Ja ptüi-ptüi-ptüi kõigi kõige negatiivsemate stsenaariumite osas.
Esiteks on sümpaatsed musta mandri meeskonnad, kuna suurem osa neist pole kaotanud teatavat lapselikku mängurõõmu. Siinkirjutajal on siiani meeles, kuidas eelmisel MM-il Ghana mängijad platsil edasi-tagasi sibasid, paanikas tšehhid kannul, ilma isegi päris täpselt aru saamata, millal üks rünnak lõppes ja järgmine algas. Tolle mängu muide Ghana 2:0 võitis, ent asja pahupool on see, et Pelé juba ammu ennustatud Aafrika meeskondade suured tulemised on tulemata jäänud. Suurel areenil on ikkagi Euroopa ja Lõuna-Ameerika tippudelt kotti saanud, ent õnneks pole see suutnud veel optimistlikku mängustiili kreekalikult ülitaktikaliseks muuta.
Teiseks on samavõrd kirevad ja sümpaatsed kohalikud fännid. Aafrika Rahvaste Karika mängudel on tuhandete kaupa tantsivad vahetud kaasaelajad pilt omaette, miks siis mitte viia neile lõpus kohapeale kõigi turniiride ema. Mida vaheldusrikkam on jalgpall nii osalevate mängijate, poolehoidjate kui toimumispaikade näol, seda parem.
Ja kolmandaks siinkirjutajat lihtsalt häirib valgete meeste vigin. Kui pidev retoorika globaalsest mängust vett peab, siis ta ka olgu globaalne. Et Lõuna-Aafrika slummis (või mõnel juhul ka korralikus hotellis) suurenenud tõenäosus röövlite saagiks langeda on, tuleneb ikkagi suuresti selle kontinendi aastasadadepikkusest ekspluateerimisest nendesamade valgete meeste eellaste poolt. Kuitahes kommertsialiseeritud see üritus ka ei ole - sest tõepoolest, igasugused sponsorid oma inimvaenuliku poliitikaga lähevad absoluutselt liiale nagu kogu lääne rahamasin on seda alati teinud (loe näiteks siit) -, on ikkagi tegu suure raha sissevooluga kontinendile, kus see igati ära kulub. Kui soovitakse paremat maailma, kus sellised suurüritused aset leiavad, tuleks seda maailma ka päev-päevalt luua. Seniks on turniiri korraldamine Lõuna-Aafrikas minimaalselt kas või sümboolseks žestiks, mille kordaminekut iga inimene loota võiks.

Pilk tähelepanu keskmesse - mängijad ja meeskonnad

Eelmiste suurturniiride eel on ikka räägitud sellest, kuidas panna staare meeskonnas edukalt tegutsema. Kuidas seada ühtseks löögirusikaks Brasiilia, Portugali, Brasiilia ja teiste riikide staarmängijate hiigelegod. Seetõttu tundub kummaline, et 2010. aastal on temaatika üllatuslikult pöördunud. Hoopis enam on päevakorral, kuidas panna meeskond maksimaalselt oma staare toetama, kuidas sättida taktika nii, et hooaja jooksul klubides säranud meestest ka ravhuskoondise tasandil maksimum võtta. Seda võib märgata nii mitmete väiksemate riikide puhul: Slovakkia ja Marek Hamšík, Elevandiluurannik ja Didier Drogba, Samuel Eto’o ja Kamerun, aga ka favoriitide juures, eredaimalt muidugi Portugal ja Cristiano Ronaldo ning Argentina ja Lionel Messi. Nagu on neist kahest enim räägitud viimased kaks aastat klubijalgpallis, ei pääse nad tähelepanust ka suurturniiril. Kumbki ühe FIFA aasta mängija auhinna võitnud noormees on juba kogunud kuhjaga tiitleid ja tunnustust, seega pole imekspandav ka debatt, kumb siis on maailma parim ja kus võiksid nad karjääri lõppedes asetseda kõigi aegade koorekihis.
Pärast nelja väravat Arsenali vastu hõisati Messi juba paljude kommentaatorite poolt võimalikuks aegade parimaks mängijaks. Sellise loopimisega tuleks siiski ettevaatlik olla, sest mõned aastad tagasi tundus ka Ronaldinho kustumatu ja peatamatu tähena. Samas tõepoolest, kui Argentina peaks nüüd maailmameistritiitli võitma, tekib küsimus, mida Messil veel saavutada jääb. Siis oleks olemas nii noorte maailmameistri tiitel, Meistrite Liiga võit, mitu Hispaania meistritiitlit, karikavõit, nii koduliiga kui Meistrite Liiga parima kuldsed jalgpallisaapad parima väravalööja eest, rääkimata kõigist aastalõpuauhindadest, ja krooniks ka kõige ihaldatum tiitel, maailmameistri oma. Tundub, et siis võiks 22-aastane imelaps tõepoolest saapad varna riputada ja lisanduda diskussiooni kõigi aegade parimatest - eks tulemused, ükskõik kui heas meeskonnas, räägi enda eest.
Palju kehvemas seisus pole iseenesest ka Ronaldo, ehkki tema hiigelimidžist moodustavad palju kaalukama osa välimus, modellindus ja muu jalgpalliväline butafooria. Ometi tuleb taas toetuda muljetavaldavale resümeele väljakutel: ka temal on olemas Meistrite Liiga kuldmedal, mitu Inglise liiga võitu, aasta parima auhind ja Euroopa kuldne jalgpallisaabas. Lisaks hõbemedal Euroopa Meistrivõistlustelt ja neljas koht eelmiselt MM-ilt. Vaatamata fantastilisele liigahooajale on rambivalgus Ronaldo kohal siiski pisut vähem kirgas, kui veel kaks aastat tagasi, kui Portugal Euroopa suurima tiili jahile suurfavoriidina läks. Seda ennekõike just Messi erakordsusele ja fenomenaalsusele - ja erinevalt Ronaldost puhtalt jalgpallilistel põhjustel -, vaatamata faktile, et ta pole kunagi suutnud Barcelonas näidatud vormi Argentina koondises leida. Ja et Maradona ei soovi endiselt mängida taktikalises süsteemis, mida kasutab üldise arvamuse järgi Euroopa tugevaim klubi. Portugali šansid sel turniiril kaugele jõuda tunduvad siiski hapramad, kui napilt kvalifitseerunud Argentina omad.
Igal juhul paistab, et Messi ja Ronaldo puhul on ühine vajadus rahvuskoondise tasemel kuldsete tulemuste järele. Vaevalt peetaks Zidane’i oma aja parimaks palluriks, kui ta poleks löönud MM-i finaalis kahte väravat ja aidanud Prantsusmaa nii Euroopa kui maailma meistri auväärsele kohale, lisaks eelmise MM-i finaali. Nüüd on pikk ja raske tee ka Ronaldo ja Messi ees, kelle koht jalgpalliajaloo korüfeede seas - ja mõlema puhul potentsiaalselt ka selle meelevaldse nimistu tipus - sõltub suuresti sellest, kas ja kui palju õnnestub võita suurimal areenil. Võimalik, et kuu aja pärast üks neist seda ka teeb.

Liikudes edasi meeskondade juurde üldisemalt, ilmus Eesti Päevalehes eile huvitav artikkel jalgpalli natsionalistlikkusest ja tähendusest väljaspool mängu ennast. Tõsi ta on, et rahvuslikud piirid, staadionitel pahatihti väljendatav agressiivsus, jalgpalli ventiilifunktsioon ja muu negatiivne, mida sporti kanaliseerima kiputakse, on muutnud nii tähtsad mängud tõelisteks lahinguteks. Rääkimata mängijate ülemakstusest, viimase piirini maksimeeritud treeningutest ja üleüldisest suure-areeni-olulisusest. Õnneks on samas tegu ka spordifännide peoga, millena seda näeb ka siinkirjutaja, olemata ühegi meeskonna kirglik pooldaja.
Veelgi enam, tänu üldisele värvikirevusele on oma võlu pea kõikidel meeskondadel, kellest igaühe kohta järgnevalt grupiti paar sõna.

A-grupp
Zinedine Zidane’i mängijakarjääri ajal kuulus siinkirjutaja sümpaatia vaatamata ülejäänud tiimi koosseisule suuresti prantslastele. Vanameistri lõpetamise järel on aga endiselt esimese järgu mängijatest kubisev koondis teinud lausa uskumatu vähikäigu. Viimasel EM-il alagrupist edasi ei pääsetud, teeniti vaid üks punkt ja löödi vaid üks värav, käesolevale MM-ile pääseti napilt ja ka viimased sõprusmängud läksid väga jumetult, krooniks 0:1 kaotus Hiinalt. Lisaks pole meeskonna üks kahest suurimast staarist, Theirry Henry, hooaja jooksul kuigi palju mänguaega saanud. Seetõttu tundub küllalt põhjendatuna koduste fännide pessimism, et meeskond alagrupist edasi ei pääse. Ameerika kontinendi tugevad, ehkki palju vähem nimekad Mehhiko ja Uruguay paistavad igal juhul pakkuvat enam kui kõva pähkli. Kuigi mõlemad pole viimastel turniiridel eriti õnnestunud, kahelt viimaselt MM-ilt on Mehhikol ette näidata kaks väljalangemist kaheksandikfinaalis ja Uruguayl piirdumised alagrupi- ja kvalifikatsiooniturniiriga, on mõlema puhul kodused ootused kõrgel. Muidugi vähevõrreldavad alagrupi viimase meeskonna ja ka siinkirjutaja sümpaatiat kandva Lõuna-Aafrika Vabariigi puhul. Paljud kipuvad neid maha kandma, ent vaatamata staaride puudumisele tuleb meeles pidada, et see on meeskond, kes mängib kodus, kes võõrustab esimest turniiri Aafrikas, kellel õlgadel on kohustus mitte olla esimene meeskond, kes korraldajana alagrupist edasi ei pääse. Ja eelmise aasta Konföderatsioonide karika pronksimängus kaotati Hispaaniale alles lisaajal.
Edasipääsu ennustan Mehhikole ja Lõuna-Aafrikale. Aga tegu on ehk kõige ühtlasema grupiga, kus võtmeks võivad kujuneda juba avamängude tulemused.

B-grupp
Argentinat on ümbritsenud ohtralt kõmu. Maradona vastuoluline isiksus, mitmete tähtede väljajätmine, Lionel Messi mittesobitumine koondise taktikasse võrreldes hiilgamisega Barcelonas. Vaatamata eelnevale ja faktile, et kvalifitseeruti üle noatera, on tegu ühe turniiri favoriidiga. Ka alagrupp pole üleliia keeruline. Vastu astuvad oma 2004. aasta EM-i triumfi maagia minetanud Kreeka, ühe põhimängija John Obi Mikeli vigastusega kaotanud Nigeeria ja Aasia jalgpalli veduriks kujunenud Lõuna-Korea. Kuid nagu turniiridel ikka, ei saa liialt alahinnata kedagi ning kõik kolm meeskonda on piisavalt tugevad, et endast maksimumi välja käies ka palju nimekamatele peavalu valmistada. Tõenäoline on siiski Argentina edasipääs ja tihe heitlus teise koha pärast.
Edasipääsu ennustan Argentinale ja Lõuna-Koreale.

C-grupp
Kuigi siinkirjutajale ei tule pähe ühtegi head põhjust, miks Inglismaa ei peaks turniiri võitma - eriti peale Wayne Rooney suurepärast hooaega ja vaatamata mõnele vigastusele koosseisuga, kuhu kuuluvad sellised nimed nagu Steven Gerrard, Frank Lampard ja Ashley Cole - on see olnud nõnda enne igat selle aastatuhande turniiri. Ja ühelgi neist pole inglased nelja parema sekka tulnud, veelgi enam, viimasele EM-ile isegi ei kvalifitseerutud. Kuigi inglased ise näevad alagruppi lihtsana, tundub, et tänu puudujääkidele mitmes valdkonnas - näiteks värav ja maailmatasemel ründepartner Rooneyle -, ei pruugi tulla sugugi lihtne läbipurjetamine. Näiteks USA on kindlasti üks üllatusvõimelisemaid meeskondi, kelle enesekindlust peaks oluliselt tõstma hõbe eelmise aasta Konföderatsioonide karikalt. Seal võideti poolfinaalis Hispaaniat, kes on muide ülejäänutes oma viimasest vist 47-st mängust alistamatu, ja juhiti finaalis Brasiilia vast 2:0, ehkki suudeti lõpuks 2:3 kaotada. Alžeeria on üks autsaideritest ja ka Sloveenia on mittemidagiütlev, seega võib kujuneda üheks kõige igavamaks grupiks.
Edasipääsu ennustan Inglismaale ja USA-le.

D-grupp
Kuna eriti kontinendi koduturniiril kuulub siinkirjutaja sümpaatia Aafrika meeskondadele, on eriti kahju, et lisaks juba mainitud Mikelile ja Elevandiluuranniku ründajale Dider Drogbale - kes küll veel mängimiseks lootust omab - on turniiriks audis Ghana keskväljamootor Michael Essien. 2006. aastal üllatusena USA ja Tšehhi ees grupist edasi pääsenud Ghana jaoks tähendab see hiigelkadu ja võibolla turniiri kõige suuremat kaotusvalu. Puudu on ka grupi soosiku, Saksamaa kapten Michael Ballack, ent vaatamata tema olulisusele on ülejäänud õllemaa koondis endiselt maailmatasemel. Veelgi enam, vaatamata mitmete põhiründajate kehvale klubihooajale on esile tõusnud mitu noort keskväljamängijat, mis lubab sakslastel endiselt püüelda vähemalt kordust 2006. aastast, mil saadi pronksmedal. Olemata päris favoriidid, on ju lisaks sellele ette näidata hõbemedalid 2002. aastast ja viimasest EM-ist. Ühe turniiri üllatusvõimelisema tiimina tundub Saksamaa järel potentsiaalse edasipääsejana Serbia, kelle ridadesse kuuluvad näiteks sellised nimed nagu Nemanja Vidic ja Dejan Stankovic. Tugeva grupi lõpetab Ghana kombel eelmisel MM-il grupist edasipääsuga üllatanud - ja siis Itaalia petumängu ohvriks langenud - Austraalia. On uskumatu, et siis vaatas riigi umbes 21-miljonilisest elanikkonnast mänge 12 miljoni silmapaari ringis. Seekord pole aga treeneripingil Guus Hiddinkit, mis juba üksinda tundub olema piisava faktina, et Austraalia edasipääsu ebatõenäolisena näha.
Edasipääsu ennustan Saksamaale ja Serbiale.

E-grupp
Olemata seni lemmikute seas, võitis Holland eelmisel EM-il alagrupimängudega ka siinkirjutaja sümpaatia. Kuigi Venemaale jäädi veerandfinaalis üllatuslikult alla, klobiti korralikult nii prantslasi kui itaallasi, seda kõike üsna noore koosseisuga. Aastate jooksul on lemmikmängijate hulka tõusnud nii Sneijder kui Robben, keda juba pikki-pikki aastaid tagasi potentsiaalselt üheks maailma kolmest parimast mängijast peetud sai. Isegi kui vigastus tema turniiri limiteerib, on ikkagi tegu ühe favoriidiga, kes julges koju jätta isegi pikaaegse tipuründaja Ruud van Nistelrooy. Grupp on siiski küllalt tugev. Ükski vastastest ei oma paberil Hollandile väärilist jõudu, ent on varemgi näidanud südi vastuhakku suurematele. Kameruni liidriks on kahtlemata viimase kümnendi tippründajaid Samuel Eto’o, Taani saab uhkustada kogenud meeskonnaga - ennekõike oma suurepärase karjääri jooksul teenimatult vähe pressivalgust-tuntust teeninud Jon Dahl Tomassoniga - ning turniiri ühe lubavama noortähe Christian Enrikseniga ja Jaapan mängib ennekõike au peale olla Aasia edukaim meeskond turniiril.
Edasipääsu ennustan Hollandile ja Kamerunile. Kuna teist edasipääsejat on keeruline ennustada ja poolehoidki jaguneb, kaldudes enim Taani poole, mängib meelevaldses ennustuses rolli Aafrika meeskondade kodustaatus.

F-grupp
Kui ükski 32-st meeskonnast eraldi tõesti antipaatne on, siis selleks on Itaalia. Kaheksa aastat tagasi oli Euroopa jalgpallis kaks suurt võrdlemisi igava mängupildiga tugevat meeskonda. Neist teine, Saksamaa, sai Jürgen Klinsmanni käe all uue hingamise ja on nüüd atraktiivne ja võimas. Itaalia on aga jätkuvalt võrdlemisi igav ja erinevalt näiteks samuti marukaitsvale Kreekale selle eest liiga vähe kriitikat saav meeskond. Kui ägedalt põlvkondadevahetus peale sunnitakse, oleneb muidugi esinemisest eesootaval turniiril. Ka Itaalia on alati lõiganud ette mahakandmistest ja murenenud just favoriidikoorma all. Turniirieelsed siseprobleemid ja väeti esinemine sõprusmängudes viitavad siiski suurele allakäigule võrreldes 2006. aasta tiitlivõiduga. Õnneks pole ka alagrupivastased kõige tugevamast puust. Paraguay on korralik meeskond, ent tunneb puudust kvalfikatsiooniturniiri parimast väravalööjast. Slovakkia on küll kasvatanud üles mitu Euroopa tasemel tähte, ent on jalgpallivõtmes endiselt üsna tundmatu. Ja Uus-Meremaa on kogu turniiril ehk ainus riik, kes võib kõik kolm mängu kaotada ja ikkagi häbi tundmata koju minna. Turniirilepääsus Okeaania regioonist on muidugi suur roll faktil, et Austraalia mängis tugevamate vastaste tarbeks kvalifikatsioonis seekord Aasia konföderatsioonis.
Edasipääsu ennustan Itaaliale ja Slovakkiale. Teine on julge pakkumine ja oleneb ilmselt suuresti omavahelisest mängust Paraguayga.

G-grupp
Selle turniiri surmagrupp, kus lisaks kolmele jalgpallihiiule osaleb ehk turniiri huvitavaim meeskond, kommunismidiktatuuri esindus Põhja-Korea. Silma on muu seas paistetud juba info puudumisega mängijate statistika kohta koondises, treeneri tänudega Kim Jong-Ilile, kui ka ebaõnnestunud katsega ühe väravavahi asemel turniirile lisaründaja registreerida. Väljakul on aga raske ennustada muud, kui turniiri suureskoorilisemaid kaotusi. Vastu astuvad turniiri üks kahest suurfavoriidist Brasiilia, Cristiano Ronaldo juhitud Portugal ning vähemalt paberil Aafrika parim meeskond Elevandiluurannik. Viimasele kuulub ka siinkirjutaja sümpaatia ja vaatamata staarründaja Didier Drogba vigastusprobleemidele tundub Elevandiluurannik olema piisavalt võimekas vähemalt keskpäraselt esinenud Portugalile vastu seisma. Brasiilia on muidugi omaette pähkel, kuna kinnise ja pressiga vähe suhtleva, ühtlasi kodumaal väga ebapopulaarse treeneri Dunga paljudest staaridest nagu Ronaldinho puhastatud koondis on esinenud võimsalt ja võitis ka eelmise aasta Konföderatsioonide karikaturniiri. Ja ka ebaõnnestunud klubihooaegade järel on Kaká ja Robinho endiselt esimese järgu tähed.
Edasipääsu ennustan Brasiiliale ja Elevandiluurannikule. Aga nagu on jalgpall ettearvamatu, ei imestaks eriti ka Portugali õnnestumise puhul kogu turniiri võtmes.

H-grupp
Viimases grupis jookseb platsile suursoosik ja valitsev Euroopa meister Hispaania. Meeskond, mis paberil tundub ühe kõigi aegade parimana. Meeskond, mis paberil tundub hetkel võitmatu. Aga ühelgi suurturniiril pole viimase kaheksa aasta sees võitnud favoriidikoorma all pürgija. Seda enam au hispaanlastele, kui tõepoolest finaali välja veetakse. Taaskord paberil on raske selle vastu kihla vedada, kuna tegu on vahest ainsa meeskonnaga, kus igaüks 23-st koondisesse nimetatust on tõepoolest täht ja esmaklassiline mängija. Sellist hiigelpähklit üritavad katki murda Lõuna-Ameerika kvalifikatsiooni üllatus Tšiili, autsaider Honduras ja Euroopa keskmikku kuuluv Šveits. Just esimesed kaks tunduvad eksootilised ja püüavad seetõttu vähemalt siinkirjutaja tähelepanu. Tundub siiski, et teise edasipääseja selgitavad omavahel Tšiili ja Šveits. Ja ahjaa, Hispaania on nende ridade autori kaheksa aktiivsema jalgpallijälgimise aasta jooksul olnud läbivalt lemmikmeeskond.
Edasipääsu ennustan Hispaaniale ja Tšiilile.

Pages: 1· 2· 3· 4· 5