Malcolm

Tere üle pika aja, lugeja. Järgneva teksti näol on tegu eelmisel aastal samal ajal kirjutatud kergelt musta huumorit sisaldava miniatuuri-/mõistujutukoguga teemal Tarvi ja lõpukirjand. Kuigi eelmiste kirjandieride tasemele ei küündi, tervitan ja soovin sellega edu homsetele lõpukirjandikirjutamise ohvritele.

Tarvi ja lõpukirjand (ehk lõpukirjand 2010)

Malcolm Lincoln
2009

Tarvi oli läbi aastate edukas, tubli ja mis kõige olulisem, läbiviieline õpilane olnud. Käinud olümpiaadidel, laulnud kooli kooris, mänginud pallimänguvõistkondades. Ka lõpukirjandil oodati temalt vähemalt üheksakümmet viit punkti. Kahjuks ei pidanud Tarvi närvid vastu ja ta tungis kooliteel paanikahoos ühte R-kioski, peksis vaeseomaks müüja ning neli möödakäijat, varastas seejärel lähedalseisva musta Audi, tekitas pea kahesaja kilomeetrini tunnis ulatuva sõidukiirusega liikluses kaose ning peatati lõpuks alles Vikla piiripunktis politsei poolt kuue lasuga.

***

Tarvi oli alati olnud klassi üks naljahambaid, lisaks sellele vaatamata oma tootsilikkusele ka küllalt andekas poiss. Tema põhietteasteks oli aastate jooksul kujunenud pea igasse tundi hilinemine. Küll said klassiõed-klassivennad alati naerda, kui Tarvi jälle pool tundi hiljem uksest sisse astus, tagasihoidliku naeratuse professionaali vilumusega näole manas ning süütult “oih” hüüatas. Aastate jooksul olid selle stseeni kordumisest tekkinud absurdimaigu tõttu muigama hakanud ka õpetajad-klassijuhatajad ning Tarvi omakorda üha paremini mõistnud, milles seisneb tema avaliku ampluaa parim nüke.
12. klassi lõpuks oli saabunud suur päev – eksamiperioodi algus, lõpukirjand. Tarvi oli seda päeva pikalt oodanud. Juba mitu kuud plaanis ta ette oma tavapärast stiilset pooletunnist hilinemist. Ta seadis äratuse spetsiaalselt kõigest pool tundi enne kirjandi algust, ent ei saanud suurest erutusest tol ööl üldse magada. See aeg möödus aga kiiresti, sest Tarvi kujutas kasvava ärevusega ette, kuidas astub kogu koolitee tähtsaimal päeval eksamiklassi sisse, manab näole tavapäraselt ujeda naeratuse ning ütleb sisseharjutatult filigraansel üllatunud häälel: “Oih!". Küll saavad naerda klassikaaslased, küll õpetaja. Kõige toredam oli mõelda, et riigipoolne kontrollija näeb seda nalja ju alles esimest korda, temale on kõige vahvam. Oh seda rõõmu!
Kooli poole kõndides seadis Tarvi sammu võimalikult aeglaseks. Jäi aeg-ajalt hetkeks seismagi. Harjutas koguni oma paljude klassiõdede meelest armsat naeratust. Köhatas pidevalt, et hääle kohalolus veenduda.
Küll oli suur Tarvi üllatus, kui teda hilinemise tõttu eksamiklassi ei lubatud. Ei aidanud planeeritult uje, kuid pisut kaameks kiskuv naeratus, ega mitukümmend korda rõhutatult sõnatud “oih!”

Tarvi töötab tänasel päeval trammijuhina.

***

Tarvi oli lõpukirjandit kaua oodanud, kuid suutnud end tähtsaks päevaks ära külmetada. Kui ta eksamil esimest korda köhis, ei tõstnud keegi pilku. Teine köhahoog tõi kaasa häiritust väljendava niheluse ning nii mõnegi pahakspaneva pilgu. Kolmas ja neljas panid klassikaaslasi juba üksteisele piinlikkusega otsa vaatama. Ning peale umbes kümnendat võttis kirjandit veelgi kauem oodanud paralleelklassivend Raimo Õigekeelsussõnaraamatu ja klobis Tarvi sellega surnuks. Riiklik vaatleja, keda köhimine oli samuti häirinud, tegi näo, nagu poleks midagi märganud. Raimo sai vaatamata väikesele häirele kirjutamisrütmis 96 punkti, ehkki süüdistas hiljem maksimumskoorist ilma jäämises “seda köhivat sitakotti", nagu ta andeka sõnameistrina end väljendas. Tarvile anti pooleli kirjandi eest postuumselt 25 punkti. Pole vaja lisada, et tema vanemad olid seetõttu väga pettunud.

***

Kätte oli jõudnud kauaoodatud hetk, aasta oluliseim aeg, lõpukirjandi kirjutamise päev. Küll on kahju, et Tarvi kooliteel teerulli alla jääda suutis.

***

Oh! mis tore hommik oli 24. aprilli hommik Tarvile. Lõpukirjandi päeval seadis ta äratuskella helisema juba neli tundi enne aega, mida vajanuks lihtsalt kooli jõudmiseks. Seejärel ajas ta ülihoolikalt habeme, käis vannis, pesi juukseid, kammis nood siis. Triikis ära triiksärgi, võttis kapist ülihoolikalt äsja puhastatud pintsaku ning viigipüksid, poleeris kingi. Trimmis-kammis lõpetuseks nina- ning isegi kubemekarvu.
Nii tähtsal päeval pidi kõik olema täiuslik. Juba mitu nädalat oli Tarvi maganud spetsiaalse graafikuga, et olla puhanud ja kena, et mingil juhul ei jääks tähtsaks päevaks silmade alla sinakaid plekikesi. Ta oli terve selle aja veetnud kodus kirjutuslaua taga, käies üle komasid ja algustäheortograafiat, des-e ja mata-sid ja kõike muud oma kauni, aga keerulise emakeelega seonduvat. Lausa särades ja elujõust pakatades jalutas ta kooli poole.
Eksamiklassi uksel valvav ja isikuttõendavaid dokumente kontrolliv õpetaja vaatas Tarvit väga pikalt.
“Vabandage. Lõpetage juba ära see nali,” lõikasid ülikarmilt hääletoonil ja erilise rõhutatusega artikuleeritud sõnad õhku.
“Mi… mida?” oli Tarvi üllatunud. Kas tõesti oli midagi viga? Tolm pintsakul? Välja paistvad ninakarvad? Või hoopis…
“Tähendab,” ohkas õpetaja, “te käite siin igal aastal, eksole. No mida te siit ometi jälle tahate?”
Tarvi hämmeldus vaid süvenes sellise küsimuse peale. “Aga on ju eksamiperioodi algus…” venitas ta, lisades siis juba enesekindlama hüüatusega: “Aasta tähtsaim päev!”
“Issand jumal! Mis teie nimi oligi… Hardi? Ei, Tarv… Tarvi?”
Tarvi noogutas.
“No näete, mulle on isegi nimi meelde jäänud. Vaadake ometi peeglisse, kulla inimene! Te olete ju vähemalt viiskümmend aastat vana! Teie kirjand on ammu kirjutatud. Ma ütlesin eelmisel aastal, et kui te veel tulete, kutsun politsei. Palun, ärge häirige siin igal aastal lapsi või ma pean tõesti paluma turvamehel teid välja visata.”
Tarvi oli justkui mingis transis, kui ta koolist välja astus. Mida pidi see kõik tähendama, miks ei lubatud teda kirjandit kirjutama. Hetk hiljem aga naeratas ta jälle. Tarvi mõtles vaid sellele, et järgmisel aastal on jälle kirjand. Ning ka sel aastal on veel mitu eksamit ees!