Malcolm

Onu Tomi onnike
Teater NO99
lavastaja Tiit Ojasoo
originaalmaterjaliks Harriet Beecher-Stowe’i romaan
osades Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets, Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares

Ameerika, 19. sajand, orjandus kõige ebainimlikumates äärmustes ja olematu sotsiaalne õiglus. Vähe väärt inimelud ning harimatus. Selles maailmas elab Onu Tom, sõbralik ja truu mustanahaline mees, kes vaatamata oma seisundile elu suhtes positiivse ning rõõmsameelsena püsib. Ent elul on talle vastu pakkuda üks löök teise järel ning iga näilise paranemise järel uus suund veelgi põrgulikumale elule. Omanik müüb Tomi, oma parima orja, viimases hädas kaupmehele, see omakorda uuele omanikule. Ja nii see läheb. Keda huvitab selles maailmas Tomi arvamus ning unistused? Kedagi siiski, sest ei puudu tal ka need, kes ei suhtu Tomi nahavärvi pärast kui kõntsa. Aga inimheadusel ja moraalil on raske seista kompromissitu ülbuse ja arvestamatuse vastu.

Lugu kulgebki oma kahe ja poole tunni jooksul üsna ettearvatavas dramaatikas. Muidugi leevendab seda NO-teatrile omane minimalistliku lavakujunduse leidlik kasutamine – sedakorda siiski veidi vähemal määral ja säratumalt kui eelnevates Ojasoo ja Semperi ühistöödes –, aktiivne lavaliikumine ning mõningad vaimukadki lahendused. Kuigi paljudele saalis suutis eelnev pakkuda ühe naerupahvaku teise järel, tundus see siinkirjutaja kriitilisele pilgule madalalaubalisena, sest laval toimuv oli vaatamata kohatisele tsirkuselikkusele ometi lõikavalt kurb ja traagiline, kujutatav maailm ebaaus ja armutu. Näitlejatele oli selle keskel üsna vähe jäetud – nende näod olid enamasti kaetud nahavärvi rõhutavate maskidega ning suur osa sõnaloomest asendatud erinevaid maailmakeeli meenutava pudiga. Mille kõige kiuste oli ometi hästi aru saada, mida tegelased rääkisid, tundsid ja asjade käigust arvasid.

Kõlab üldjoontes siiski igati klassikalise teatrietendusena, ent ometi on NO-teatrit tundes küündimatu arvata, justkui manataks siin lihtsalt etendusevormi kardinaalselt erinevas aja- ja ruumikontekstis lugu. Ei, isegi ilma teises vaatuses vaatajaskonna vastu sätitud peeglite ning sisututvustuses esitatud küsimusteta oleks selge, et “Onu Tomi onnikest” mängitakse tugevate implikatsioonide ja konnotatsioonidega tänapäevase inimese jaoks. Eks võta ju endiselt tugevam ja sotsiaalselt “sobivam” oma, jättes mahajääjate päralt üleoleva maneeri ning erinevatele pahakspaneva suhtumise. Aga kas 21. sajandi turumajanduslikus heaolusituatsioonis, globaliseerunud kultuuriruumis ning tolerantsust lipulausena kandva mõtteviisi majakana esinevas ühiskonnas võib veel rääkida orjapidamisest?

“Ah, negro,” lööb orjakaupmees näidendis iga situatsiooni, mille mõistmiseks ta ei arva vajalikuks oma pead vaevama hakata, peale käega. Ometi kumab sellest praegu vaadatuna vastuvõetamatust korraldusest läbi teatav vastastikune aktsepteerimine. Ühe türannist erandiga täidab omanik orja ees oma kohused ning hoolitseb tema eest. Onu Tom, aga ka valdav osa saatusekaaslasi on omakorda truud ning töökad, seda lausa naiivse jäärapäisuseni. Või jäärapäise naiivsuseni. Enamik tegelaste arusaamu on üheplaanilised – no kui on nii, siis on. Mida meie sinna teha saame. Tuleb ju tuttav ette? See-eest ei varjuta enamasti edaspidise demagoogia või retoorika taha. Asjad on nimetatud nagu nad on – ori on ori, omanik on omanik, karistus on karistus. Lihtne ja barbaarne. Ilustamata, aga oma nihestatud kombel üldjoontes otsekohene.

Onu Tom suudab ka vähese eest tänulik olla. Ja oma väikeses ruumis isegi siis kui temalt seda ei eeldata, alandlik. Onu Tom on ori suure tähega, nii kehalt kui vaimult. Aga seejuures on tal sellist keerulist ning ebakasumlikku nähtust nagu inimväärikust rohkem, kui ühelgi teisel osalisel. Ehk ongi see tema vabaduseks. Vabaduseks, mis võidab tema poolele südameid, ent viib samm-sammult paratamatu allakäigutrepi viimase astme suunas. Vastik ja ebanormaalne, intuitiivselt vastuvõetamatu hierarhiline fataalsus. Mis aga on kaasajal vastu pakkuda? “Jumal on surnud,” hõikas Nietzsche oma kuulsaimaks mõtteks. “Kristluse agoonia” pealkirjastas Miguel de Unamuno oma Vatikani keelunimekirja suunatud raamatu. Mis on siis indiviidile oma väikese olemisega hakkama saamiseks jäänud, et mitte kalduda kafkalikku ning camus’likku fatalismihõngulisse eksistentsialismitsentrifuugi, mis tunneli lõpus valgust ei luba. Millistele kõrgematele väärtustele peale poliitilise liberalismi ning demokraatia säravate kirjade toetuda? Inimelu ning globaalne inimkommuun - mille kohta Kurt Vonnegut läbi Bokononi kirjutas, et ühel intelligentsel inimesel on peale pikka evolutsiooni ja ajalookogemust kogu inimkonnalt loota täpselt nii palju: mitte midagi -, mille masside palet on mustanud eelmise sajandi kaks maailmasõda ning arvukad jätkuvad genotsiidid, väiksemate mahinatsioonide vohamisest rääkimata? Teadus, mis erinevate keerustuvate leiutiste ja eksperimentidega ei suuda senimaani öelda meile midagi inimhinge kohta ega teha oluliselt kergemaks olemist ennast? Kunst ja filosoofia ajal, mil Jüri Mõis peab normaalseks situatsiooni, kus kaasaegsel perel polegi kodus raamatuid ning kogutud vaimne kapital tuleb vahetada finantskapitali vastu? Loodus, mille hoid kena sõnakõlksuna on siiski sekundaarne moodsate riiete, reklaami uputatud meigitarvete, kõiksugu väiksenevat isikupärasust väljendavate ja kompenseerivate aksessuaaride ja muude brändistatud tarbekaupade ees? Või oleme jõudnud sinna, kus ei vaja enam mingeid kõrgemaid väärtusi peale iseenda? Kus puudub üleüldse vajadus alandlikkuse järele? Kui kusagil pilvepiirilt tõepoolest mingi jumal vaatab, vangutab ta samamoodi jõuetult pead, kui onu Tomi saatust jälgides.

Filmis “Stalker” käskis peategelane kirjanikul ringiga minna. Aga too tahtis minna otse. Ja läks. Kuniks salapärane tsoon teda hoiatas. Sedagi võis pidada erandiks. Tsooni tuleb suhtuda aupaklikult, alandlikult, rõhutas Stalker, muidu tsoon karistab. Ja enamasti karistaski - sugugi mitte lihtsakoeliselt. Tänapäeva inimene soovib samuti alati otse minna. Miks üleüldse mingil juhul ringiga minna, jääb üha enam ja enam arusaamatuks. Tõepoolest, miks ometi, kui kogu lääne väärtusi ahmiv ja eri vormides välja köhiv kollektiivne hääl räägib edasiminekust ja progessist ning samaaegu inimõigustest ja –vabadustest. Retoorikat igale maitsele, lihtsalt tarvis endale sobivam mask valida. Onu Tom oli ori väga konkreetsel põhjusel – ta juhtus sündima mustanahalisena. Jättes puutumata äärmusliku ksenofoobia – eks nuta orjaajastut taga ohtralt noori pöetud päid ja kastreeritud mõistusi, rääkimata palju mõjukamatest ringkondadest -, tasuks peeglisse vaadata igal üksikisikul. Vaatamata suhtumisele teistesse rassidesse. Põhjuseks on lihtne meediamaailma tendentslikkus, mis jaotub laiemas laastus kahte ja baseerub infoühiskonna ringlusel. Ühed võtavad pakutu vastu ning alluvad selle pakutud suunitlustele, millal nutta ning millal naerda. Teist poolt iseloomustab sisseharjutatav ja –harjuv tuimus pakutu suhtus eesmärgiga eemaldada endalt massimeedia marionetinöörid.

Eks ta õige ole, ent just kirjeldatud meediatarbimine, milles mingil määral osaleb igaüks, muudab säärasel puhul küüniliseks. Paks nahk tuleb aga oma hinnaga, mille kastmes muutub kogu maailm ühtseks mänguväljaks. Nii rõõmud kui kannatused jäävad ühtmoodi formaalseks ja kaugeks, analüüsiobjektiks, kusjuures juba analüüs ise kannatab üha vähesema reflektsiooni all. Ja sellisena, läbi üleoleva suhtumise muutub ühtäkki kogu inimkond orjadeks. Teineteise jaoks, rassist hoolimata. Ja taas homo homini lupus est. Või endiselt. Seejuures vastupidisuse ilukõne taha peitudes. Aga ehk on selline lähenemine omakorda liialt küüniline. Lõppude lõpuks pole fiktiivne Püha Tõnu ju ainus, kellel tuleb endaga vastamisi seista ja olulisi küsimusi küsida. Selle kõrvalt jääb alati võimalus ja õigus suhtuda elusse samasuguse avatuse ja lootusrikkusega nagu seda tegi onu Tom. Ja loota, et lõpp on ilusam, kui temal. Ah, negro.

pilt ja poster pärit teatri kodulehelt