Malcolm

Pantokraator. Valge raamat
(+3 CD-d)
2009

“Umbes samal ajal tekkis idee pillid häälde panna ja kitarrimängu ABC ehk duurid ära õppida. Esialgu paistis muusikalise kuulmise ja viisipidamise poolest silma ainult Tartu poistekooris laulnud Erik, nii et raske häälestamistöö langes tema õlgadele, abivahendiks jällegi kaubamajas koos keeltekomplektiga soetatud häälestamisõpetus. Loomulikult ei tähendanud pillide häälestamine seda, et need häälde said.”

Nõudlikuma maitsega inimene võib kodumaise muusikavaliku üle nuriseda ja tihtipeale mõistetavalt, ent õnneks eristub massile suunatud üheksakümnendatel aluse saanud levimuusikast ning uue sajandi lääne kloonidest omanäolisi ansambleid ning isiksusi. Kuna paljud neist on kujunenud ühelt poolt ängistavalt piiraval, aga teisalt vägagi viljakal võõrvõimu lõpuperioodil, on äärmiselt tervitatav, kui tagantjärele lausa karikaturistliku ajastu värvikad lood kaante vahele sätitakse. Sellega on hakkama saanud etno-progerokibändi Pantokraator juhtfiguur Erik Sakkov.

Juba kevadel poelettidele jõudnud “Valge raamat” on igas mõttes eeskujulik saavutus - seda nii kirjapandu, muu kaante vahele sätitu kui ka kaasa tulevatele plaatidele lindistatu osas. Pantokraatori lugu ise on, tõsi küll, suunatud pigem ajastukaaslastele ning muusikahuvilistele, sest vaevalt vaimustavad igaühte küllalt detailsed kirjeldused, kuidas ja millest pille valmistati. Vähesegi huvi ja vaimse kontakti puhul aga peaksid pillimängukaugema lugeja jaoks mõjuma määrava tasakaaluraskusena ohtrad värvikad seigad ning tegelased. Rohkelt jätkub muigama panevaid momente, mille puhul on vist üsna paslik nentida, et see kõik sai ainult toimida vene korra ajal, mil süsteem samaaegu iseenda paroodiat etendas. Praegu mõjuvad lausa grotesksed tegelased igatahes positiivsel kombel vaimukalt.

“Kummiülikondadest veel nii palju, et need õnnestus hankida tänu 7. keskkooli sõjalise ettevalmistuse õpetajale, major Muumitrollile, kes oli lahke ja tore mees. Major Muumitroll võttis elu lihtsalt ja loogiliselt. Ühe sõjalise tunni ajal oli parasjagu alanud kevad ja tüdrukud hakkasid vadistama: “Kevad algas! Kevad algas! Hurraa!” - “Tak-tak-tak. Što takoje?” päris Muumitroll tüdrukute erutuse põhjusi. “Vesna natšalas, tovariš major!” vastasid lapsed kooris. “Nuu daa, vsjo idjot po planu,” teatas Muumitroll, väljendades, et kõik läheb tema meelest plaanipäraselt.”

Hoolimata paljude mälestuste isiklikkusest ning mõningasest jutustajakesksest detailsusest on kõik kirjutatud lihtsalt ja kaasahaaravalt, lisaks tunduvalt üldistusvõimelisemalt kui vaid ühe bändi loona. Kui Mihkel Raud lajatas oma paljuräägitud teoses “Musta pori näkku” nii rohkem kui vähem vaimukal kombel nätakaid igas suunas, siis Pantokraatori poisid olid pigem korralikud. Nagu igasuguse häbita ka raamatus rõhutatakse, ei laaberdatud, ei laamendatud, natuke küll õlut joodi, paar korda mingi liiale ka, aga keskenduti siiski proovidele ja muusikale. Seega on “Valge raamat” nimetatud punkteosele lausa vastandiks, aga just selliste erinevate käsitlustena on nad teineteist täiendavad ning annavad ka pealekasvavatele generatsioonidele võimaluse üha võõramaks muutuvast ajastust oma mekk kätte saada.

Mälestused-mäletamised kipuvad olema subjektiivsed, relatiivsed, selektiivsed ja nõnda edasi, ent “Valge raamat", nii enda üle selgelt uhkust tundvatel kui ka tagantjärele manitsusi jagavatel hetkedel, mõjub siira ja kompleksivaba retkena. Ühtaegu sümpaatse intiimsusega ja samas kõrvalseisja analüüsiva asjalikkusega on kirjeldatud nii häid kui halbu aegu. Ja väga häid ja väga halbu. Nende kõigi vahel on muidugi piirid kohati hägused.

“Ervin korraldas Pantole reisi Saaremaale, kus esitati “Rännumängu". Jälle oli reklaami vähe. Saalis istus kõigest viis inimest. Ja üks neist viiest oli Mait, kes lihtsalt oli keeldunud ainult neljale inimesele mängimast. Kuid Panto sooritas oma etteaste sellele vaatamata. Jääb vaid loota, et neli saarlast said unustamatu elamuse, sest ühe vaataja kohta oli laval kolm esinejat.”

Puhtalt jutustatava loo osas viib kõik muidugi küllalt masendava lõpuni, kui bändi tegevus üheksakümnendate alguses hääbus ning raamatu autor oma pillid maha müüs. Aga see pole tegelikult lõpp, sest ühel heal päeval otsustati varjusurmast välja astuda, uus plaat lindistada ning siin kirjeldatav raamat välja anda. Koos suurepärase valikuga fotodest, kontserdiplakatitest, päevikusissekannetest, niisama kritseldustest ning muust visuaalsest materjalist, mis “Valgele raamatule” kunstilist väärtust lisab. Nagu sellest ei piisaks, on kaante vahele mahtunud ka uue materjali laulusõnad, korralikud nimekirjad bändis osalenud inimestest, plaatidel sisalduvast ning lõpuks ka kenad suured fotod praegustest liikmetest.

Noh, ja justkui see kõik juba vahva poleks, lisanduvad kolm plaati, üks vanemate paladega, üks avaldamata materjaliga ja üks täiesti värskete lindistustega. See viimane muuseas kõlab tervikuna kõige paremini, mis omakorda on tegelikult vähe öeldud. Kui vanematest paladest leiab midagi igale maitsele ja tase on nii heas kui halvas mõttes väga ebaühtlane, on “Tormidesööjad” ühtses tervikus vägagi tugev album. Muusikaliselt leidlik, kõlalt raadiosõbralik ning meeldejääv, krooniks muidugi tänu Dagöle bändi kuulsaima liikme Lauri Saatpalu fantastiline vokaal. Rääkimata sellest, et “Pilvedesse sõuan paadi” kuulub kaunimate emakeelsete laulude sekka.

Jääb üle loota, et paljudel teistel Eesti muusika tippudel, kelle seiklusi on näpuotsaga nii “Valge raamat", “Musta pori näkku” kui “Laulev revolutsioon” puudutanud, jätkuks viitsimist ning tahet ühel heal ajal midagi sarnast välja anda. Pantokraatori “Valge raamat” ning sellega kaasnev muusika on igatahes suurepärane suvine lugemine ja kuulamine.