
Taaskord on käes kahe aasta tagant saabuv ajaperiood, mil selle blogi autor, olemata muul ajal suurem jalgpallifänn, veedab paremiku kuust televiisori ees, jälgides järjekordset hiidturniiri ning jalgpalli suursündmust. Kaks aastat tagasi sai regulaarselt kirjutatud Euroopa meistrivõistluste kohta ning kui see ka kellelegi teisele kuidagi funktsionaalne olnud pole, siis vähemasti kirjutajal endal on iga turniiriga seoses ohtralt mälestusi ja enda kirjelduste lugemine hea viis neid värskendada. Seetõttu muljetan ka reedel alguse saava, Lõuna-Aafrikas aset leidva pallimängupeo kohta. Ilmselt saavad lühidalt kajastatud kõik mängud, enne neid ka isiklikud sümpaatiad ja seisukohad. Loodetavasti leiab sellest kajastusest huvitavat lugemist ka keegi teine. Lisainfoks nii palju, et uuendused hakkavad ilmuma küll uute postitustena, ent saavad arhiveeritud siiasamma.
Eelvaade.
Alagrupimängud.
Kaheksandik-, veerand-, poolfinaalid, pronksimäng ja finaal.
Kokkuvõtted.

On rõõm teha lõpuks avalikuks dokumentaalfilm “Kohtumine mormoonidega". Teost saab vaadata järgnevale lingile siirdudes:
KOHTUMINE MORMOONIDEGA (MEET THE MORMONS)
Tõnis Tootsen & Andrei Liimets, 2010
Sisututvustus:
Eesti suuremate linnade tänavatel võib kohata halli massi seast välja paistvaid heatujulisi enam kui korralikult riietatud noori mehi ja harvemal kombel naisi, kes püüavad möödujatega juttu teha või ilmuvad lihtsalt nende uste taha. Tegu on Ameerikast pärit Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ehk Mormooni misjonäridega, kes omal kulul ja vabal tahtel kaks aastat välismaal usku kuulutades veedavad. Mis kirik see selline on ja kes on need inimesed, kes oma nooruse parima aja perest ja sõpradest eemal veedavad? Milline sõnum on neil meile edastada? Ja mida on eestlastel anda kaasa neile? Sellele ja paljule muule püüab valgust heita käesolev dokumentaalfilm, kus saavad puudutatud nii kirik ja sealsed tegelased, misjonäride igapäev, mormooni usu vastuolud, misjoni põhjused, aga ka Veljo Tormis, Juhan Liiv, Mustamäe eneseteadmata jumala sõna ootavad elanikud ja lõppude lõpuks me kõik.
Kõigile huvilistele head vaatamist-kaasamõtlemist!
Tere üle pika aja, lugeja. Järgneva teksti näol on tegu eelmisel aastal samal ajal kirjutatud kergelt musta huumorit sisaldava miniatuuri-/mõistujutukoguga teemal Tarvi ja lõpukirjand. Kuigi eelmiste kirjandieride tasemele ei küündi, tervitan ja soovin sellega edu homsetele lõpukirjandikirjutamise ohvritele.
Avastasin ehmatusega, et mu uue pusa peale on kirjutatud “Fashion district". Saan aru neist, kes ei taha enam mu sõbrad olla.
Kui keegi hää inimene on mõelnud rahaliselt toetada reisi Oslosse ning edukat esinemist Eurovisiooni lauluvõistlusel, siis jah, mina olengi seesama Malcolm Lincoln.
“Vene ajal öeldi, et kui käisid tööl vorstivabrikus, ei söönud elu lõpuni vorsti. Olen Eesti Vabariigi haridussüsteemis olnud tegev ligi 20 aastat. Ja see, mida siin tarkuse pähe serveeritakse, ei lähe mul elu lõpuni kurgust alla.”
Hardo Pajula (EPL, 10.02.10)

Kiire aja kiuste teen siia lühida kokkuvõtte 2009. aasta Pimedate Ööde Filmifestivalil nähtust-maitstust-nuusutatust-katsutust. Peaosaliselt siiski seda esimest. Vaatamata majanduskriisile ning problemaatikale pealinna uues kaubamajas asuva kino ümber tõi festivali põhiprogramm kümne päeva jooksul Ida-Euroopa väikeriigi elanike ette suure osa maailma autorikino aastaparemikust. Kes siinsest filmivalikust midagi ahvatlevat ei leia - ning ka kui leiab -, on lahkesti soovitatud lugema Tartu vanglas resideeruva retsidivisti, rahvusvaheliselt tuntud paremäärmuslase ning sügiseti intellektuaalse filmihuvilise Alter Ego väga tasemel kokkuvõtet. Teine blog, millel festivali ajal silma peal hoidsin ning kus asuvad lühidad, ent asjalikud kokkuvõtted, asub siin.
Onu Tomi onnike
Teater NO99
lavastaja Tiit Ojasoo
originaalmaterjaliks Harriet Beecher-Stowe’i romaan
osades Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets, Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares
“Ühelt poolt oleme kõik suured keskkonnakaitsjad, muretseme globaalprobleemide pärast, arvutame kasvuhoonegaaside emissioone, aga teise suupoolega ütleme, et majandus peab kasvama, kasvama ja kasvama. Kuhu see majandus siis kasvama peab? Kasvab aastas kümme protsenti. Oletame, kasvab kümne aastaga 100 protsenti. Kas on vaja 300 protsenti?”
Kaido Kama (EPL, 10.09.09)
Jätkuva kirjasõnalist loomingut puudutava laiskuse tõttu, või situatsiooni enda jaoks positiivsemaks mõeldes, selle kiuste pööran pilgu minevikku ja pühin veidi tolmu kunagiselt kolleeg Demineerijaga kahasse loodud projektilt. Selle sissejuhatus kõlas nõnda: “Siin hakkavad loomevõimest ja joobeastmest sõltuvalt võimalikult tihti ilmuma kommentaarid maailma sündmustele või siis paroodiad uudistest otse reaalse maailma geograafilise ja vaimse keskpunkti, delfi.ee artiklite ainetel. /…/ Seda teostavad kaks loomeisikut, sünnipäraste nimedega Malcolm Lincoln ja Kriips, kes päeva varastamise, kohustustest hoidumise ja alimentide maksmise kõrvalt tegelevad vabast ajast kirjutamise ja (suure erutusega) delfi lugemisega. Kõik järgnev on fiktsioon, isiklik arvamus või puhas huumor, kellegi mõnitamine ei ole taotluslik, kui just väga põhjust pole. Samuti ei soovi me solvata ühtki isikut ega organisatsiooni. Ausalt!!!” Kuigi meie laiskuse tõttu ammendas see end küllalt väledalt, tunduvad mõned aastatetagused lõigud ka tänasel päeval muhedad. Loodetavasti pole ma ainus, kes nõnda arvab. Kaldkirjas viited originaaluudistele.
:: Next >>